Selle psalmi kaks teemat – tähistamine ja kättemaks, peegeldavad samas ka kahte pühade austamise viisi (s 5, 9). Kõigepealt on nende ülesanne rõõmustada ning tuua kiitust Jumalale, nende kuningale ( s 1-5). Teiseks saavad nemad Jumala ülemaailmse kättetasumise tööriistaks Jumala rahva vaenlastele ( s 6-9). Ometi ei ole nende relvadeks nooled ja mõõgad, vaid pigem relvastuvad nad kaheteralise mõõga, Jumala Sõnaga. Ning just nende nimetatud kahe funktsiooni täielik ühtesulamine võib tänapäeva lugeja tundeid šokeerida.
Teoloog Thomas Müntzer ( 1486 – 1525) kasutas sedasama psalmi õhutamaks saksa talupoegi ülestõusule 16. sajandil; väidetavalt kasutati sama psalmi ka Rooma katoliiklastest printside ässitamiseks, et nad alustaksid 30 Aastast Sõda Euroopas ( 1618 – 1648). Me võime ainult kujutleda kuidas eksitusse viidud ristisõdijad ja konkistadoorid tõusid oma palvekambreist, et alustada järjekordset hukkamise ning hävituse päeva, veendunuina et täidavad Jumala tahet!
On arvatud, et psalmid 1 ja 150 moodustavad otsekui pslamide raamatu väliskaaned ning ehk siis võiks vaadata psalme 2 ja 149 kui sisekaasi, sest ka need räägivad sarnastest teemadest.
Kindlasti mitte ei kõnele see psalm üksikisiku õigusest võtta kohtumõistmine enese kätte – näeme, et vagad on kogunenud ühte hulka ( s 1), ning ilmselt juhitud oma kuningast (s 8).

Kättemaksuviha on äärmiselt ohtlik tunne ning kui juhtume elama judeo- kristliku õigussüsteemi alal, saame oma kättemaksusoovi taltsutada nõudes õigust kohtu kaudu.
Kui oleksime juudid kontsentratsioonilaagris, või tagakiusu ning vaenamist kogevad kristlased, või ideoloogilised vangid, ei oleks meie käsutuses ühtegi neis võimalustest. Neil juhtudel jääkski meie osaks vaid laulda ning palvetada, uskudes, et ühel päeval saab tõde avalikuks ning õiglus pääseb võidule. Siin ei ole tegu ainult vanatestamentliku religioossusega, sest sama kinnitavad ja 2 Tessaloonika kirja 1 ptk ning ilmutusraamatu 19 ptk. Kiituslaulude laulmine ei ole põgenemine õiglusesse puutuvate küsimuste lahendamise eest.