See on hea psalm kirikumuusikute ja kõikide nende jaoks kellele kirikus mängitav muusika palju tähendab. Aegadel, mil olen pidanud neist gruppidest lahus olema (või kuni on tulnud esile järgmine andekas ülistusjuht) on probleemseks muutunud laulmise juhtimine koguduses, või see kas lauludel on õige järjestus, kas pillid säilitavad õige häälestuse kui kirik üles soojeneb - ja see kõik osutub segavaks ülistuse tegeliku sisu ja funktsiooni esile tulemises. Ja siis on teised perioodid - kui ülistuse avasalm ütleb täpselt seda mida me oma südames jub kogeme, kõikide instrumentide hääled sulavad täiuslikus harmoonias kokku ning laulmise lõpus on tajutav see vaikusehetk, milles terve kogudus on üheks saanud Jumala poole pöördunud ülistuses ning täiesti unustanud iseenese. Taolised hetked pole mitte ainult ilusad vaid need on kui aknad Jumala sügavusse. 5.salm on siin väga hea korrigeerija ning ka vahettegija kunstliku, pinnapealse laulimse ja tõelise ülistuse vahel; siin on ka manitsus neiel, kelle eludest ei peegeldu tagasi Jumala kiitmine (s 6,7).
Kuuldavasti on Sokrates oma “Apoloogias” öelnud, et läbiuurimata elu pole väärt elamist; selle väite kristlik versioon lisaks siia: elu mis ei ole uurinud Jumala suuri tegusid meie eludes, ei ole elamist väärt.
Salmis 11 tõusev kergendus ja rõõm juhib just taolise järelmõtluse, uurimise juurde - ja mitte ainult psalmisti enese elus vaid ka kõikide nede elus keda ta jumalakojas enese ümber kohtab. See vana nali, et “koguduse alussambad kipuvad täiesti varjama inimeste vaate välja”, ei peaks meid takistama mõistmast et “hästi ja sügavalt istutatud” ning “õitsev” kaaskristlane kes oma eluga peegeldab Jumala armu, on kogudusele suur varandus ning julgustus kõikidele, kes on tema ümber. Kahjuks ma enam ei mäleta kes ütles, et kuradi au on kibe ja riiakas inimene; tänase psalmi viimase salmid toovad siin esile vastupidise võimalus ja tõe.