Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 7:18-29
Taaveti palve18Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: "Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
19Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus inimesele, Issand Jumal!
20Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned oma sulast, Issand Jumal!
21Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
22Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud.
23Ja kes on nagu sinu rahvas, nagu Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas, et teha enesele nime ja nende ees korda saata suuri ja kardetavaid tegusid? Sina ajasid ju ära oma rahva eest, keda sa enesele Egiptusest lunastasid, rahvad ja nende jumalad.
24Ja sa oled enesele kinnitanud oma Iisraeli rahva, rahvaks sulle igaveseks ajaks. Ja sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
25Ja nüüd, Issand Jumal, kinnita igaveseks sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud! Ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
26Siis saab su nimi igavesti suureks ja öeldakse: Vägede Issand on Iisraeli Jumal! Ja sinu sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
27Sest sina, vägede Issand, Iisraeli Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud ja öelnud: Mina annan sulle järeltuleva soo. Seepärast on su sulane leidnud julguse sind paluda selle palvega.
28Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde ja sa oled oma sulasele lubanud seda head;
29alusta siis nüüd ja õnnista oma sulase sugu, et see jääks igavesti sinu ette! Sest sina, Issand Jumal, oled rääkinud ja sinu õnnistusega õnnistatakse su sulase sugu igavesti."
Prohvet Naatan andis Jehoova ilmutuse edasi kuningas Taavetile: tema sugupuu jätkub ajaloos ühtse liinina, murdumatuna ning Jumala enese poolt ülalhoituna. Kuuldes seda uskumatut uudist ei puhke Taavet juubeldavasse, avalikku rõõmutantsu - nagu tegi ta varem. See polnud aeg simblite ja trianglite helistamiseks. Selle asemel läks Taavet kikivarvul telki, kus hoiti Lepingu laegast. Seal hämaruses istus ta, hämmastusest tumm, kuni viimaks leides taas oma hääle, sositas: “Kes olen mina? Mida veel saaks Taavet sulle öelda?”
Tõesti, mida saaksime meiegi täna veel Jumalale öelda? Meie, kellest on samuti saanud Taaveti pojad ja tütred, läbi usu Jeesusesse Kristusesse? Meie, kes nüüd oleme pärijad mitte ainult Taavetile, vaid Jumala riigi kaaspärijad? (Mt 25:34). Meie kellede südames on jumalariik? (Lk17:21)
Nagu Taavetil, ei ole ka meil öelda muud, kui : tänan Sind. Kogu austuses. Imetluses. Alanduses. Meie naudinguga põimunud imetlus on sarnane kuninga omale: “Kõigeväeline, Issand, kas see on viis kuidas sina kohtled tavalist inimest? (s 19c)
Nagu Taavet, saame ka meie ülistada Jumalat kõige eest, mõistes, et Tema heldus ei ole mitte eriliselt ja üksnes meile suunatud, vaid ulatub kõikide teisteni. Jumala huvi ei ole üksikud indiviidid, vaid see hõlmab inimhulki ja rahvaid. Taavet omas pikka ajaloolist vaadet ning arusaamist. Jumal rajas oma koda, sest kaua enne Taavetit, oli Jehoova pühendanud end Iisraeli rahvale (s 12-24). Nii nagu Taavet, saame ka meie minna Jumala ette Tema tõotusest kinni hoides ja seda ikka ja jälle meenutades (s 25-29). Ja mitte sellepärast, et Jumal võiks meelt muuta või unustada oma pühendumist meile, vaid sellel puhul kui meie väsime ootamast ning hakkame usku kaotama.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair