Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 18:19-32
Absalomi surm19Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: "Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest."
20Aga Joab ütles temale: "Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud."
21Siis ütles Joab ühele etiooplasele: "Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!" Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.
22Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: "Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!" Aga Joab ütles: "Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju rõõmusõnumi tooja tasu!"
23Ta vastas: "Saagu mis saab, ma jooksen!" Siis ta ütles temale: "Jookse!" Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.
24Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes.
25Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: "Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus." Ja mees tuli üha ligemale.
26Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravahoidjale ning ütles: "Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!" Aga kuningas ütles: "Ka see toob häid sõnumeid."
27Ja vahimees ütles: "Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi." Ja kuningas ütles: "See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga."
28Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: "Rahu!" Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: "Kiidetud olgu Issand, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!"
29Kuningas küsis: "Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?" Ja Ahimaats vastas: "Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli."
30Ja kuningas ütles: "Astu kõrvale ja seisa seal!" Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.
31Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: "Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!"
32Kuningas küsis etiooplaselt: "Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?" Ja etiooplane vastas: "Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle noorukiga!"
Inimesed osalevad maratonidel erinevail põhjustel: vähemuses on need, kes jooksevad võidu nimel; palju enamad jooksevad selleks, et enesele tõestada et nad suudavad ning osad ka sellepärast, et panustada heategevusse. Väga sageli võidavad maratonijookse etioopialased või neile lähedased rahvused. Etiooplastel on pikk ajalooline tugevate jooksjate traditsioon ning ühte neist kohtame ka tänases tekstis.
Selles loos on tal aga kohane vastane, Ahimaats, Saadoki poeg, kes temast ette jookseb. Talle tundub võitmine olulisem olevat kui sõnum Taavetile ta poja julmast surmast. Nii vaadates võib nende võistlusvaimu pidada isekuseks ning kahjutoovaks. Ja tänases loos esitavad nad meile väljakutse kaaluda kas meie endi pingutused õnnestumiseks - saada parim muusikakeskus, auto, aed, maja, teaduskraad, edutamine, staatus või ka positsioon koguduses - kas selle kättesaamisel jätame äkki tähelepanuta palju olulisemad asjad?
Näiteks jätame unarusse kaastunde arendamise, sest edu on meile tähtsam?
Miks üldse kulutada kogu see aeg võistlemiseks? Lükkab see ju vaid ajutiselt edasi vältimatut - seda hetke tänases loos, kus Taavet peab vastu võtma kohutava tõe Absalomi surmast. Peatumine jooksmisel tõstab meie pinget Taaveti osas ja selle läbi oleme sügavamalt avatud kaasa tundma Taaveti leinaga. Taaveti lihtsad sõnad puudutavad: “Mu poeg, Absalom! Mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!” (19:1).
Taoline jutustuse üelsehitus peegeldab ka reaalsust paremini. Viimselt on nii võidujooks kui Absalomi surm üks ja seesama lugu - lugu hävitusest mille on toonud inimlik uhkus ja ambitsioon. Abaslom võistleb Taavetiga kuningatrooni pärast, Joabiga kuninga soosingu pärast, ja see on suhtumine mis viimaks toob kaasa julma tragöödia.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly