Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Armuga kaetud

Teisipäev, 5. Veebruar 2013

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 2:1-10

Jumala elustavast armust
1Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes,
2milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas;
3kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.
4Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud,
5kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -,
6ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses,
7et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses.
8Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -,
9mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.
10Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.

“Jumala viimne plaan, kutsuda inimesed vabaduses enesega lähedasse suhtesse, kohtab meid Naatsareti Jeesuse isikus.” (Tom Wright, “Tabatud lootusest” SPCK, 2007)

 

Osutanud Jeesuse ülestõusmiele, kui pildile Jumala väe toimimisest, viitab Paulus järgmisele  vihjele. On veelgi kohti, kus võime aimata Jumala plaani dünaamikat ja olemust tema toimimises universumiga: vaata peeglisse, ja märka, mida kõike on Jumal teinud juba sinus.

Nagu päikesekiired, jutustavad kõik asjad, mida Jumal on sinu heaks teinud, tulest, mis põleb Tema südames. Paulus meenutab meile inimese endist olukorda, mida  iseloomustas surm (s 1), orjus vaimsete jõudude rõhumise all (s 2), patusus (s 3), ning Jumalast võõrandumine mis muudab meid “viha lasteks” (s 3). Sellele vastukaaluks, puudutab meie olukorda nüüd elu ja arm, ja asjaolu, et võime juba praegu saada osa Kristuse ülestõusmisest (s 6). Me võime uue selgusega näha, mida Jumal on teinud meie heaks: peatüki alguses oleme kadunud, hukkumas surma ja võõrandumisse- peatüki lõpus aga asetatud koos Kristusega taevasesse olukorda (s 6). Ning see kõik pole see mida meile tõotatakse vaid mis on juba tehtud!

Aga kuidas tuleks mõista paradoksi, et olles “juba koos Kristusega üles äratatud”, ootame samas ikkagi veel ülestõusmist? Vastuse leiame Pauluse tegevusest siin. Ta nimelt kirjeldab seda, kuidas Jumal näeb meid.

Meie eelmises olukorras sai Jumal meile vaadata vaid kui viha objektidele, kuid nüüd, Kristuse tõttu, näeb ta meid asetatuina kirkusesse. Ta näeb meid nii oma helduse pärast (s 7) ning oma armu anni tõttu (s 8).

See muutus on toimunud üksnes sellle läbi mida Jumal meie pärast on teinud (s 8), mitte sellepärast mida meie oleme Jumalale teinud (s 9). Jumal on siin see meister; meie elud, mida ta on katnud oma armuga, on tema kätetöö (s 10).

 
Kujutle, et oled näitusel “ Jumala meistriteosed”. Aeglaselt jalutavad külalised ühe teose juurest teiseni, imetledes Jumala tegusid sinu elus. Kuidas võiksin nad seda Meistrit kirjeldada?

Selle kommentaari autor: Gerard Kelly