Üks meie aja suuri teemasid on küsimus autoriteedist. Praegusele kultuurile on iseloomulik asetada kahtluse alla traditsioonilisi autoriteete - parlamenti, põhiseadust, kirikut, jt - otsides lisatõestust, miks just sellele autoriteedile peaks andma legitiimsuse. Vajatakse tõestust selle kohta, et juhtide autoriteet omab tegelikku kaalu ning miks seda tuleks tähele panna.

Tänases tekstis näitab Jeesus, miks on tema autoriteet pidanud vastu ajaproovile. Puhastades templi kasumitagajajaist, kõneleb ja toimib ta Jumala nimel õiglases vihas (19:45,46). 

Ja jääb rahulikult mõistatuslikuks, kui otsese kahtluse alla seatakse tema enese autoriteet, ning kui teda hakkavad küsitlema ülempreestrid ja kirjatundjad (1-8). Vastus, millega Jeesus küsijad nurka ajab, püstitades variseride jaoks lahendamatu dilemma, on kümnesse: Kas aktsepteerite Ristija Johannese õpetust kui Jumalast lähtuvat, või kaotate teda kritiseerides oma populaarsuse? Te teate, et teil pole sellele vastust! Variserid ei suutnudki vastata. Nende ees seisis õpetaja, kellega tuli tõsiselt arvestada.

Kui küsin endalt, miks olen Jeesuse järgija, siis pean tunnistama et paljuski tema autoriteedi pärast ning sellepärast kuidas Ta seda rakendas. Jeesus ei karda võimu, vaid rakendab seda õiglaselt. Ta tunneb end igati hästi templis rahvahulkadega suheldes ning neid õpetades. Ta teab, millal vastata ja millal vait olla.

Meie, usklike jaoks jääb see aga väljakutseks -  tunda end “hästi” Jumalas, ära tunda Jeesuse tee, tema toimimisviis selles olukordade paljususes, milles end jätkuvalt leiame. Ühiskonnas, mis ei kummarda   enam poliitikute võimuillusiooni ette, ning kahtleb igasuguses päritud ülemlikkuses; võib Jeesuse radikaalse autoriteedi leidmine ja esiletoomine tuua suure muutuse inimeste ellu.