Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 1
Iiobi vagadus pannakse proovile1Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.
2Temale sündis seitse poega ja kolm tütart.
3Tema karjas oli seitse tuhat lammast ja kitse, kolm tuhat kaamelit, viissada paari härgi, viissada emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.
4Tema pojad käisid ja pidasid pidusid üksteise kodades, igaüks omal päeval; nad läkitasid käskjalad oma kolme õe järele ja kutsusid nad enestega sööma ja jooma.
5Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas käskjalad poegade järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: "Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud." Nõnda tegi Iiob alati.
6Ent ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka.
7Ja Issand küsis saatanalt: "Kust sa tuled?" Ja saatan vastas Issandale ning ütles: "Maad mööda hulkumast ja rändamast."
8Siis Issand ütles saatanale: "Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast."
9Saatan vastas Issandale ning ütles: "Kas Iiob asjata Jumalat kardab?
10Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.
11Aga pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Kas ta siis õnnistab su palet?"
12Siis Issand ütles saatanale: "Vaata, kõik, mis tal on, olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!" Ja saatan läks Issanda juurest ära.
13Ja ühel päeval, kui ta pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas,
14tuli käskjalg Iiobi juurde ja ütles: "Härjad olid kündmas ja emaeeslid nende kõrval söömas,
15aga seebalased tulid kallale ja võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama."
16Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: "Jumala tuli langes taevast ning süütas lambad, kitsed ja poisid ning põletas nad ära. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama."
17Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: "Kaldealased tegid kolm salka ja tungisid kaamelite kallale ning võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama."
18Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ja ütles: "Su pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas.
19Vaata, siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja see langes noorte meeste peale, nõnda et nad surid. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama."
20Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas
21ja ütles:
"Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"
22Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba.
Milline julgustav järgnevus: Jumal, siis pere, siis ühiskond. Mitte alati ei ole meie prioriteedid sellises järjekorras! Piiblitekstist loeme, et Iiob oli kõiges jumalakartlik mees. See on oluline järgneva loo mõistmiseks. Ta on pereisa, kümne täiskasvanud lapse isa, kelle „pesa“ on nüüd küll tühi, kuid kellel on lastega jätkuvalt tihedad suhted. Ta on väga lugupeetud mees oma piirkonnas, ta on suurte loomakarjade omanik. Mis teeb Iiobi kõige silmapaistvamaks on aga see, et vaatamata kõigile eelistele, peab ta kannatama suurt õnnetust.
Sissejuhatav peatükk muudab loo lihtsast inimlikust tragöödiast taevaseks draamaks. Meie, lugejad, saame teada, et Iiobi kannatused pole seotud tema pattudega, asjaosaline ise aga mitte. Vastavalt tolle ja ka praegusel ajal omaks võetud arvamusele -oli Iiob oma heaolu väärt. Ta oli väga jumalakartlik, isegi sel määral, et süstemaatiliselt püüdis lepitada ka oma pereliikmete patte, kui nood võisid teadmatusest mingit pattu teinud olla. Iiob polnud tõesti kuidagi ära teeninud seda, et kaotada äkki kogu oma vara ja perekond.
Iiob ei teadnud, et Saatan, "süüdistaja", kes oli ringi hulkumas maal (1Pt 5:8,9), oli otsustanud vastata Jumala väljakutsele testida Iiobi tegelikku vagadust. Kindlasti usaldas ta Jumalat ainult sellepärast, et tundis end õnnistatud ja turvaliselt. Võib-olla, kui ta kaotaks kõik oma õnnistused, neaks ta hoopis Jumalat. Jumal otsustas Iiobit teatud piires proovile panna - Iiob ise ei saanud kannatada. Uskumatu on see, kuidas Iiob esialgu oma suurte kaotustega alandlikult nõustub - sest kõik on ju Jumala kätetöö, Jumal kontrollib nii head kui halba. Iiobi kõigiti Jumalat austav vastus näitab, et ta on tõeline Jumala sulane (Ii 1:8; 2:3; 42:8,9). Nagu ka hiljem on ühe teise sulase kohta öeldud, (Js 52:13 – 53:10) - oli see justkui kannatava Jeesuse võrdpilt.
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson