Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 2:1-13
Iiobi vagadus pannakse proovile1Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
2Ja Issand küsis saatanalt: "Kust sa tuled?" Ja saatan vastas Issandale: "Maad mööda hulkumast ja rändamast."
3Siis Issand ütles saatanale: "Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama."
4Aga saatan vastas Issandale ning ütles: "Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
5Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?"
6Ja Issand ütles saatanale: "Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!"
7Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.
8Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.
9Siis ta naine ütles temale: "Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!"
10Aga ta vastas temale: "Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?" Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.
11Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.
12Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
13Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
Iiobi naine, kes juba niigi kannatas laste, teenijate ja pere kaotamise pärast, ei suutnud enam vastu pidada, kui Iiob jäi ise ka haigeks. Ta arvas, et pärast kõiki neid aastaid laitmatut elu ei saa niisuguste sündmuste tõttu enam Jumalat usaldada. Iiobil ei jää enam muud üle, kui surra!
Ei Iiob ega tema naine teadnud, mis oli nende arusaamatute sündmuste põhjuseks. Kui saatana plaani esimene osa ebaõnnestub (Ii 1:22), palub ta Jumalalt (kes jääb suveräänseks, seades oma piirid) luba Iiobit põhjalikumalt proovile panna. Eluohtlik füüsiline valu peaks tegema oma töö: kindlasti neab Iiob siis Jumalat. Kuid ka see ei toimi. Iiobi kiire vastus naisele kinnitab, et Jumalal on õigus anda nii head kui kurja. Hoolimata äärmisest füüsilisest valust jääb Iiob endale kindlaks.
Kui Iiobi kolm sõpra kuulevad Iiobi murest, tulevad nad teda lohutama. Nad vaevalt usuvad oma silmi. Erinevalt Iiobi naisest ei oska nad talle midagi öelda. Et neil oli aega reisimiseks ja pikaajaliseks külaskäiguks võib näidata, et neil oli sarnane sotsiaalne staatus. Kohale jõudes muutuvad sõbrad väga murelikuks ja teevad toiminguid, mis viiakse läbi surnu juures. Seejärel istuvad nad Iiobiga nädal aega vaikides tuhas. Võime vaid kujutleda, kui häbistatuna ja alandatuna Iiob end oma naise ja sõprade ees tundis. Ta pidi olema pikalt oma raske olukorra üle järele mõelnud. Kas ta naisel oli õigus? Oli elu veel elamist väärt? Kas siin on näide, kuidas äärmuslik olukord ja sünge vaikus võivad tekitada küsimusi, mis õnneajal pähegi ei tuleks?
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson