Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 3:1-26
Iiob neab oma sündimist1Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3"Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: "Poeglaps on eostunud!"
4Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
Pikk vaikimise nädal on möödas. Lõpuks näeme Iiobi juurdlevat loomust. Ta peab oma olukorda nii halvaks, et parem oleks, kui ta poleks üldse sündinud. Ta neab oma sündimise päeva üha üksikasjalikumalt (s 3–10). Selle asemel, et rõõmsalt tähistada poisslapse sündi, tuleks see päev kalendris maha tõmmata ja selle peaks neelama pimedus. Järgnevad kolm miks-küsimust (s 11–16), milles avaldub isiklike kannatuste intensiivsus. Kui ta vaid oleks sündimisel surnud, kui teda poleks toidetud, võiks ta nüüd rahus magada. Kui ta oleks jäänud haua pimedusse, kui ta poleks näinud ilmavalgust, võiks ta nüüd rahus puhata. Kui satuksime samasugusesse meeleheitesse, peaksime seda väljendama sama ausalt nagu Iiob, otse sellisena nagu seda kogeme. (Mt 27:46)
Iiobi poolt siin väljendatud surnute seisukorra kirjeldus, vastab tolleaegsele arusaamale elust pärast surma, nii nagu seda võib leida ka mitmest teisest Vana Testamendi tekstist. Oma agoonias igatseb ta paika, kus kõik surnud, olgu suured või väikesed, saavad üheskoos rahus puhata.
Lõpuks on tal veel kaks miks-küsimust (s 20–26). Elu pole kerge kannatajatele, kes oma olukorrast ei leia väljapääsu; ka Iiob igatseb elukeerisest surma vaikusesse, kus tema valu vaibuks.
Kuigi Iiobi küsimused on igati õigustatud, ei too need talle kergendust. Oleviku valu on täielikult varjutanud minevikus kogetud rõõmud ning röövinud lootuse tulevikuks. Ka hilisematel aegadel on mitmed jumalasulased end samamoodi tundnud (Jr 20:14–18) – ja võibolla ka meie – samas on paljudel teistel õnnestunud hoida kinni Jumala tõotustest ja juhtimisest isegi siis, kui on tulnud minna läbi „surmavarju oru“.’(Ps 23:4, 42:1–5, 119:49–52, Pl 4:11–13)
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson