Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 4:1-21
Eliifas manitseb Iiobit1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2"Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
17"Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?"
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
Iiobi sõbrad on siiani käitunud ootuspäraselt ja toetavalt - lihtsalt olnud koos temaga ta kannatuses, teda kuulates ja oodates. Aga Eliifas, arvatavasti sõpradest vanim, ei talu lõpuks enam Iiobi heitunud emotsioonipurset ja hakkab rääkima. Ta ei oska olla Iiobiga, kes siiani leplikult ja leebelt on julgustanud kõiki teisi abivajajaid- nüüd aga ise hädas olles, kaotab täielikult igasuguse kindluse ja lootuse. Kui Iiobi vagadus ja ausus on ikka ehtsad olnud, siis nüüd peaksid need teda ennast ka käesolevast kannatusest ennast läbi kandma, arvab ta. Kas pole siis nii, et mitte õiged, vaid need, kes on kündnud ülekohut ja külvanud õnnetust, saavad lõikama Jumala karistust (s 8)?
Eliifase filosoofiast kõlab vastu Moosese seaduse õnnistuste ja needuste kohane mõtlemine. Kuuletu Jumalale ja sa oled õnnistatud. Ära kuuletu Jumalale ja oled neetud (5Ms 28). Vähemalt väliselt on Iiob olnud kuulekas Jumalale ja sellepärast on nüüd ta suured kannatused arusaamatud. Millegipärast on temaga juhtunud see, mis peaks juhtuma kurjadega, keda Jumal oma vihas purustab ja hävitab.
Kuigi Eliifase teoloogiline põhimõte on õige, on vale selle rakendamine konkreetselt Iiobi olukorra kohta. Tõesti, nii hea kui kuri saavad kindlalt kord oma palga, aga see ei tähenda, et külluslik ja hea elu saavutatakse automaatselt voorusliku käitumise abil (Ps 73:3; Jr 12:1,2) või, et kannatus on kindlasti alati patu tagajärg (Ps 44:8,9; Jh 9:1–3).
Segaduses sellest paradoksist, käib Eliifase alateadvus üle võlli ja ta mitmemõõtmelised nägemused tekitavad juurde uusi, kuid kasutuid mõtteid. Ta maalib üsna negatiivse pildi inimkonnast, kaheldes, kas inimene, loomult nõrgana, on üldse võimeline moraalselt käituma ja arvama. Taas kord aga, näeb ta vaid asja ühte külge, suutmata näha seda, et Jumala näo järgi loodud inimene, peegeldab ka Jumalat ning on sünnipäraselt oma Looja jaoks väärtuslik (1Ms 1:26–28; Ps 8:5,6). Iiob oleks taolisest väljendusest võinud oma olukorras isegi tuge leida.
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson