Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 116
Surmasuust päästetu tänu1Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
2sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
3Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
4Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: "Oh Issand, päästa mu hing!"
5Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
6Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
7Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
8Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
9Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
10Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
11Ma ütlesin oma kohmetuses: "Kõik inimesed on valelikud!"
12Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
13Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
14Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
15Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
16Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
18Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
19Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!
Tänases kirjakohas näeme psalmisti jõulist armastust Jumala vastu, armastust, mis on üle tema elu raskustest. Idee, et vagade eluroosil ei ole okkaid, on vaid ettekujutus. Meie vaimne troost ei tähenda, et ei ole mingit vaeva, vaid seda, et Jumal on lähedal ja aitab meid meie rasketel aegadel (Ps 46:1; Hb 4:16). Valgus paistab kõige heledamalt pimeduses. Just siis, kui oleme millestki kallist ilma jäänud, paistab Jumala kaastunne välja kogu oma hiilguses. Usk Jumala õigsusesse võimaldab psalmistil justkui kiretult kirjeldada oma kannatusi (s 3,8). Usu suurust näitab see, kui kui kõige selle keskel ollakse võimelised kinnitama, "Ma armastan Issandat" (s 1). Kui erinev on selline usk usust, mida võib kohata muinasjuttudes.
Ei tohi kahe silma vahele jätta ka peent hoiatust, mille annab laulik. Issand kaitseb neid, kellel on lapselik usk (s 6). Jääda kindlalt püsima oma usu vundamendile ka äärmises kitsikuses ei ole lihtne. Iroonia on selles, et sellistes olukordades tõestab meie oletatav jõud tegelikult meie nõrkust. Lihtsameelsetel - neil, kellel on lapselik usk - on lihtsam pöörduda Jumala poole. Maailmatarkadel pole tihti seda alandlikkust, mis võimaldab Jumalalt abi paluda. Neil pole ka soovi „tõsta üles päästekarikas ja hüüda appi Issanda nime ... kogu oma rahva nähes“ (s 13,14).
Mured, millele minnakse vastu lihtsa usuga Jumalasse, annavad rikkalikult kogemusi. Kestvate testide protsess toob esile hindamatu pärli. Tänupüha, mida mainitakse psalmi lõpus, on võimalik paradoksaalselt ainult äärmiste kannatuste tõttu, mida on kirjeldatud salmis 3.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu