Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 7:1-21
Iiob süüdistab Jumalat1Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: "Millal võin tõusta?" ja kui olen üles tõusnud, siis: "Millal tuleb õhtu?" Ma olen koiduni täis rahutust.
5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13Kui ma mõtlen: "Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma",
14siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
Leidmata oma sõpradelt oodatud kaastundlikku vastukaja, muutub füüsiline kannatus Iiobi jaoks taas domineerivaks. Ta keha on otsekui läbipekstud, või nagu oleks ta teinud pika ja ränkraske tööpäeva põletava päikese käes. Ta nahk ei talu mingit kontakti, selle olukord on talumatu ja isegi varujalune ning puhkus ei paku talle hingamispausi - Iiob ei saa rahuneda, vaid väänleb valu ning õudusunenägude käes.
Iiob teab, et inimelu on mööduv niikuinii, ja ta igatseb et tema oma ükskord lõpeks. Tema kaeblemise otsekohesus ning paatos meenutab spirituaale, kuid selles puudub jaatav kristlik nägemus lootusest, mis oli toeks orjadele ka kõige pimedamail päevadel. Teadmine, et “me ootame surnute ülestõusmist ning igavest elu”, toob maisesse kannatusse tohutu vahe.
Iiobil seda ei olnud, ta oli lootusetult ummikus käesolevas hetkes, mõõtes valuga päevi, öid ja kuid. Aeg venis ja tormas tema jaoks ühteaegu. Elu kadus nagu hingeõhk - jättes Iiobi maha, õhku ahmima. Kogedes, et aeg leida oma kannatusele mingigi tähendus, hakkab tema jaoks lõppema, pöördub Iiob sõprade kaastundele keskendumiselt Jumala poole, väljakutset esitades. Millegipärast arvab ta, et tema kannatused on mingi Jumalast saadetud test või katsumine, ning küsib Jumalalt terve seeria ahastavaid küsimusi.
Miks kohtleb Jumal teda nagu mingit ohtlikku koletist, kes vajab valvureid? Miks Jumal üldse pöörab ühele tühisele inimesele sel määral tähelepanu (s 17-19)? Mida on ta teinud et on saanud Jumalale märklauaks (s 20)?
Seejärel esitab Iiob aga üllatava palve: tema, kes ta (õigusega) on siiani protesteerinud, et kannatab süütuna tahtlikust patust, küsib, miks ta ei võiks hoopis kogeda Jumala andestust kui ta tõesti on pattu teinud ( vt Ps 19:13-14). Ta ei muuda oma väidet süütuse kohta, pigem tahab ta saada täielikku andestust, sest eluõhk hakkab otsa saama. Ka oma piinas on Iiob teadlik sellest, et tema igavese saatuse üle valitseb Jumal.
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson