Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 23:1-17
Iiob tahab ennast kaitsta Jumala ees1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
3Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
4Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
5Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
6Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
7Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
8Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
9Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
10Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.
11Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
12Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.
13Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.
14Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.
15Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.
16Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.
17Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?
Oleme jõudnud Iiobi dilemma südamesse. Eliifase arvates ei olnud Iiobile muud jäänud, kui meelt parandada ning kõik saab jälle korda, kuid, nagu juba eilses kommentaaris öeldud, Iiob ei saa meelt parandada, sest tal ei ole millestki meelt parandada! (s 11,12) Ning kui ta seda ikkagi teeks, oleks see lihtsalt teesklemine. Iiob ise usub, et on sattunud ebaõigluse ohvriks ning igatseb, et võiks oma sõnumi Jumala ette viia (s 2,7). Kuna ta ei ole teadlik kuradi rollist selles loos, kirjeldab ta oma kannatusi otse Jumalale, oodates temalt ka vastust oma küsimustele. Aga kuhu iganes ta pöörab - Jumalat ei ole seal (s 8,9).
Selles üleelamises jagab ta sama kogemust, millest räägib psalmist ( Ps 10:1) ning mida on kogenud ka paljud teised läbi aegade.
Tundub otse kurjakuulutavalt iroonilisena, et siis, kui elu läheb kenasti, kogeme, et ka Jumal on lähedal, palvetamine on lihtne ning ülistamine täidab meie hinge; kuid kui tulevad hädad ning üle kõige vajame kohtumist Jumalaga, siis muutub palvetamine raskeks, ning ülistamine võib tunduda täiesti mõttetuna. Teatud määral on see lihtsalt viis kuidas inimese keha ning psüühhika toimivad; aga samas on see ka märk vaimulikust võitlusest, nagu saime teada juba raamatu avapeatükist ( Ii1:6-12).
Kurat mitte ainult ei ründa meie elu väliseid külgi, vaid mõjutab samal ajal ka meie psüühhikat. Nii kogeme üksindust (s 8,9) ja hirmu (s 15,16), meie süda nõrkeb ( s 16). Need, kes on kogenud kaotusevalu või füüsilist kannatust, või ka nt depressiooni mentaalset piina - teavad omast käest, mida Iiob pidi tundma ning nad leiavad, et Iiob kirjeldab seda kõike väga täpselt. Üks mu sõber, kes oli depressiooni põhjas, ütles mulle kord: “Ma tean, et Jumal on olemas, aga ma ei usu enam, et Ta on armastus”.
Ja siiski, siiski....Isegi siit murrab läbi valgusekiir, väga kõhnuke küll, kuid sellegipoolest reaalne; Jumal teab küll, Ta näeb küll, ning Ta toimib pannes kokku suuremat plaani (s 10). Mingil viisil, toob Jumal ka sellest olukorrast esile hea. Meie pimedamail päevadel on kadunud isegi see kinnitus, kuid nii kaua kui jõudu jätkub tuleb sellest viimseni kinni hoida.
Selle kommentaari autor: John Grayston