Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Karmide paikade Jumal

Laupäev, 13. Aprill 2013

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 24

Iiob kaebab, et Jumal aitab vägivaldseid
1Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: "Ükski silm ei näe mind!" ja paneb katte näole.
16Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?"

Tule selle Jumala ligi, kes muudab mägise ja künkliku madalaks ning tasandab konarliku siledaks. (Js 40:4)

 

See on raske peatükk; heebrea keel on siin mitmes kohas segane, on raske aru saada mida täpselt öelda tahetakse ja Iiobi enese ütlused on selised et sobivad paremini tema sõprade suhu. Ometi ei ole põhjust, miks Iiob ei peaks siin kõnelema nii naguta seda teeb.

Peatüki esimeses pooles on tema peamiseks muureks, et Jumal ignoreerib rõhumist ning ebaõiglust (s 1-12). Kahtlemata peab ta silmas omaenese saatust; ikka veel ootab ta sõna Jumalalt, pääsu Tema ette ja sellele vaatamata tundub, et Jumal ei pane isegi tähele ta valu ja hädahüüdeid. Jah, ka selline on mõnikord elu.

Teises pooles on tunne, et Iiob lihtsalt kordab käibetõde kurjade kohta, et nad saavad kord oma palga, kuigi 22 ja 23 salmis tundub Jumal neid ka soosivat.

Taoline sisekonflikt inimeses, ei ole ebaharilik. Just paar päeva tagasi olin grupis, kus tänasime Jumalat vastatud palve eest. Polnud mingit kahtlust, et Jumal oli saatnud vastuse ja et tänamine oli igati kohane reaktsioon meie poolt. Samal ajal olin ise seesmiselt tugevalt häiritud, sest need palved, millele isiklikult eriti pingeliselt vastuseid ootasin, tundusid minevat kurtidele kõrvadele. Ka Iiobi võiltus ei ole ebatavaline. Tema jaoks polnud probleem mitte ainult see, et ta kogemus ei  sobitunud ta sõprade teoloogiaga; asi oli palju hullem sest tundus, et ta ei suuda kogetut kokku panna ka oma teoloogiaga.

Päris mitmed meist on kogenud samasugust dilemmat; ja just toosama võitlus olukorrast tuleneva pingega on see, mis toob kaasa kasvamise ning viimselt palju sügavama ning  tähendusrikkama jumalakogemuse ning -mõistmise. Asi ei pruugi üldse olla selles, et meie oleme uskunud valesti ; pigem, et see mida adume ei ole kaugeltki kogu pilt, et veel palju enam on avastada Jumala toimimise kohta oma rahvaga.

 
Kuidas saaks kirik kõige paremini aidata neid, kes näevad vaeva, et oma segadusse ajavatest kogemustest mingigi mõte leida? Kas sinu oma kogudus võiks mingil moel siin palju enam kaasa aidata?

Selle kommentaari autor: John Grayston