See armastatud psalm on peaaegu liiga tuttav, kui ilma pikemalt peatumata arvame, et oleme mõistnud selle sõnumit. Tegelikult on aga väga vähe neid, kelle kogemus otseselt kattuks tolleaegse lambakarjatamise viisiga.  Meie assotsiatsioonid on pigem pärit oma kultuurist, kui Piibli aegadest, ning seetõttu ei pruugi me tabada nende salmide pingekaart ega ka neisse peidetud võitlust.

Elu oli ebakindel; ei vesi ega karjamaad polnud midagi, millele sai kindel olla, lisaks ähvardasid karja ka ümber luusivad kiskjad (1Sm 17:34). Seepärast oli lammaste ellujäämine täiesti karjase käes, kes üksi oskas leida hea karjamaa, piisava veevaru ning kaitsta karja. 

Metafoor Jumalast, kui Iisraeli karjasest (1Ms 49:24  Ps 80:1, Js 40;11) on suures osas ka üleskutse usaldada üksnes Teda ning mitte pöörduda kellegi teise juurde.

Iisraeli jaoks oli see liiga raske täita. Sel ajal kui Mooses kohtus Jumalaga mäe peal, veensid nemad Aaronit tegema endile kuldvasikat. Sisenedes tõotatud maale, igatsesid nad selliseid jumalaid, kes pigem garanteeriksid neile viljakuse, kui ellujäämise kõrbes, ja nii pöördusid nad Baali poole.

Modernistlik humanism on liigagi valmis uskuma tehnoloogia väesse, kui kõikide probleemide lahendajasse. Postmodernistlik humanism aga usub kõigesse ja mitte millessegi. Raha, juhtimisvõtted, meditatsioon, meditsiin - kõige selle poole pöördutakse enne, kui Jumala poole; kes on taandatud ääremaale või saanud lihtsalt üheks paljudest elustiili valikutest.

Mõnikord läheb koguduses veidi paremini kui muudame ülistamise viise, valime uue strateegia või tutvustame uusimaid teenimisprogramme. Inimlik lahendus inimliku lahenduse järel. Probleem aga on selles, et usaldamine ise on raske.

Oodata oma vastaste silme all, kuni Jumal annab sulle sinu söömaja (s 5) nõuab kannatlikkust, julgust ning usku - ja ükski neist ei tule lihtsalt. Aga kui tahame elada Jumala kutsumise kohaselt, tuues au Temale (s 3), tundes ja kogedes Tema jõudu pimedatel hetkedel ( s 4) - siis ei jää meil midagi muud üle.