Süngel triol on aur otsa saanud. Soofarilt enam kolmandat kõnet ei tule. Bildadi kolmas kõne on aga lühike ning vähepakkuv. Jah, see maalib silme ette pildi Jumala aust, kuid see on nõrk ning varje täis pilt, võrreldes tollega, mille Iiob välja purskab oma vastuses - ja mille omakorda Jumal “varjutab”, kui annab oma pildi, eneseilmutuse, peatükkides 38-41.

Kuigi Jumala au täielikku ilmumist tuleb meil veel oodata, hakkame järjest rohkem kogu asja tuumani jõudma. Iiobi sõbrad oma traditsioonilise tarkuse pakkumisega väidavad, et mõistavad Jumala teid - ning isegi peale Iiobi vastuväiteid, arvab Bildad, et ta on asjadest aru saanud. Nende Jumal on kindlalt kasti pandud, temas ei ole üllatusi, ta on etteaimatav ning piiritletud. Iiob aga näeb kui ebapiisav selline pilt on. Jumal on kaugelt suurem kui inimene mõista suudaks (26:6-14). Ja kõik imedki, mille tunnistajad oleme, on vaid sosin temast (s 14). Täielik arusaamine ei ole lihtsalt võimalik.

Võibolla peame ka meie täna võtma Iiobi öeldud sõnu tõsiselt. Aastad, millede jooksul Piibel on muutnud tuttavaks raamatuks ning omade sõprade rumalus ilmnenud, on meile korduvalt näidanud, et nemad eksivad ning meie näeme sügavamale. Sellest hoolimata võib ka meie pilt Jumalast, nii nagu nendegi oma, olla ikkagi liialt väike. Võibolla ka meie kaitseme Jumalat ning kuulutame Tema tõdesid ebapiisava imetlustunde, austuse ja müsteeriumitajuga. Veidi rohkem alandlikkust tuleb kindlasti kasuks selle suure Jumala ees, kelle teid me ei suuda aimata, sest need ei ole meie teed, vaid hoopis palju kõrgemad (Js 55:9).

Jumala suuruse tajumine ei tohiks meid Bildadi kombel viia inimkonna halvustamiseni ( 25:6), vaid peaksime meeles pidama, et oleme ka ise loodud selle suure Jumala näo järele ning Tema ise väärtustab meid. Sest seda tõde mõistmata oleme samamoodi läbikukkunud kui Iiobi sõbrad. Ja kas mitte just sealt, ei tule nii palju valu, mida ikka veel üksteisele teeme Jumala rahva liikmeina?