Laupäev, 8. Juuni 2013
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 36:1-33
Eliihu ülistab Jumala suurust1Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2"Olgu sul minuga pisut kannatust, siis ma õpetan sind, sest mul on veel Jumala heaks sõnu!
3Ma tahan tuua oma tarkuse kaugemalt ja anda õiguse oma Loojale.
4Sest mu sõnad pole tõesti mitte valed, täiuslik teadja on su ees.
5Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!
6Õelat ei jäta ta elama, aga viletsaile annab ta õiguse.
7Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt, vaid paneb need koos kuningatega igaveseks istuma aujärjele, ja nad ülendatakse.
8Ja kui nad on pandud ahelaisse, vangistatud viletsuse köidikuisse,
9siis ta heidab neile ette nende tegu ja üleastumisi, et nad on olnud ülemeelikud,
10ja avab nende kõrvad hoiatuseks ning käsib neid taganeda ülekohtust.
11Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
12Aga kui nad ei kuula, siis nad tormavad oda otsa ja heidavad arutuina hinge.
13Südamest jumalatud peavad viha, nad ei hüüa appi, kui ta on nad vangistanud.
14Nende hing sureb noorelt ja nende elu pordumeeste seas.
15Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.
16Ta meelitaks sindki kitsikuse kurgust piiramata avarusse ja su laud oleks täis rasvast rooga.
17Aga sa oled täis õelate kohut, kohus ja õigus tabavad sind.
18Hoia, et viha sind liialt ei mõjustaks ja rohke lunaraha sind ei eksitaks!
19Kas su õilsus on küllaldane? Ei aita kuld ega kõik su jõupingutused!
20Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!
"Kristluse eriline suurus seisneb selles, et ta ei taotle üleloomulikku vabanemist kannatusest, vaid kannatuse üleloomulikku kasutamist."(Simone Weil, Gravity and Grace, 1997)
Eliihu alustab oma viimast kaitsekõnet Jumalale (ptk 36,37) iseloomuliku enesekindluse ja upsakusega. Ta kiidab Jumala ületamatut jõudu, alustades sõnavara ja kujunditega, mis sarnanevad Maarja laulule Magnificat Uues Testamendis (Lk 1:46–55) (s 5-7) - kuid selles puudub Maarja alandlikkus. Korrates oma varasemat argumenti (33:15-28), väidab Eliihu, et Jumala väel on kindel eesmärk inimeste elus. Jumala kontrolli all on nii õelad kui õnnetud, ta õpetab neid ja kasutab nende kasvatamiseks ka valu. Valu kaudu pakub Jumal meile karmi valikut: kui me "kuulame" ja "kuuletume", naudime pärast kannatusi külluslikku elu (s 11), kui me seda ei tee, siis sureme teadmatuses ja unustuses (s 12). Elihu võrdsustab kannataja "jumalatuga" (s 13), kes pigem jääb oma väärastunud kursile, kui tunnistab, et Jumal on õige ja pöördub tema poole abisaamiseks (s 14). Ainus tee läbi kannatuste, vastavalt Eliihule, on absoluutne ja alandlik alistumine Jumalale.
Tekib küsimus, kuidas Iiob suutis taluda valu, kuulates Eliihu tundetuid õpetusi. Peamine asi, mis on puudu Elihu ettekujutusest kannatuste "üleloomulikust kasutamisest" on kaastunne ja sümpaatia, mida üks inimene saab pakkuda teisele. Madeleine L'Engle küsib: "Kas ma tõesti saan kummardada Jumalat, kes on lihtsalt halastamatu võim ja kes on haavamatu? Kui olen haavatud, ei pöördu ma tugevuse ja abi saamiseks selle poole, kes pole kunagi olnud haavatud, vaid selle poole, kes on olnud ja kes seetõttu mõistab natukegi seda, millest ma läbi lähen. "(A Stone for a Pillow, 2000)
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa,
halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime
julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega,
millega Jumal meid endid julgustab. (2Kr 1:3,4)
Selle kommentaari autor: Jenny Peterson