Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Sügavaim austus

Esmaspäev, 10. Juuni 2013

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 37:1-24

Eliihu ülistab Jumala suurust
1 Sellepärast väriseb minugi süda ja hüppab paigast.
2Kuulge, kuulge tema hääle mürinat ja kõminat, mis tuleb ta suust!
3Selle ta päästab lahti kogu taeva alla ja oma välgu maailma äärteni.
4Selle taga möirgab tema hääl: ta müristab oma võimsa häälega ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
5Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil, ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
6Sest ta ütleb lumele: "Lange maa peale!" ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
7Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga, et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
8Siis läheb metsloom oma peidupaika ja jääb oma pessa.
9Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm.
10Jumala hingusest tekib jää ja tardub veepind.
11Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema välku.
12Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal,
13olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab.
14Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!
15Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
16Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?
17Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,
18kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
19Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
20Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?

"Iiob ... asetab meid silmitsi elava Jumalaga ja kutsub meid elama Tema valguses kogu oma loogikalünkade, lihvimata servade ja võitleva usuga."(D Atkinson, "The Message of Job", 1991)
Eliihu jätkab oma tormilist kiituselaulu (s 1-18). Ta kutsub Iiobit endaga ühinema, kui ta mõtiskleb looduse ülevusest ja alistuvusest. Ehk võib Iiobki sellest kütkestuda ja transformeeruda, "kaotada ennast selles imes, armastuses ja kiituses" (C Wesley, "Love divine"). Kuid Eliihu on nii võlutud omaenda vagadest mõtetest, et ta on unustanud Iiobi (ja teiste inimeste ning loomade elu) ja tal pole kaastunnet tema kannatuse jaoks. Hea pastoraalne printsiip on olla võrdselt tähelepanelik nii Looja Jumala kui ka tema näo järgi loodud inimeste suhtes. 
Sest Iiob on kirjeldatud oma olukorda sarnaselt Eliihule: tema oiged on nagu veejuga ja tema süda möllab nagu äike (st 3:25,26). "See on Iiobi olukorra sisu, et ta on kujutatud mitte fikseerituna kindlasse kohta, vaid see on kui palveränd, rahutu, tormine palveränd, mis otsib usku, mis mõtestaks tema kogemused." (R. Davidson, "The Courage to Doubt", 1983) Iiob leidnud, et hädade allikas on see Jumal, kes lõi maailma, kus inimesed koos kogu loodusega lihtsalt elavad ja surevad ilma lootuseta (vt ptk 14, eriti s 19). 
Oleme jõudnud Eliihu 159-salmise monoloogi lõppu (s 19-24). Oleme jõudnud ringiga tagasi Iiobi tarkuseotsingu juurde (vrd 28:20-28) ja oleme valmis vahetult kohtuma Jumalaga peatükkides 38-42. 
Millist kohtumist Jumalaga sa otsid? Kas niisugust, mis vastab kõigile su küsimustele ja lahendab kõik su probleemid? Kristliku usu teatud aspektides esineb kasutut otsustavust, mis jääb jalgu Jumala sügavusele." (Atkinson, "Iiob") Lõpuks näeme rohkem usku Iiobi sügavalt kahtlevas protestis ja vaikses hämmastuses Jumala puudumise üle kui Eliihu häirimatust enesekindluses. 
 
John Calvin pidas Iiobi raamatu kohta 159 jutlust. Iga jutluse lõpus kutsus ta palvele: "Nüüd asetagem ennast Jumala palge ette ja kummardugem alandlikus aukartuses."

Selle kommentaari autor: Jenny Peterson