Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 33:1-33
Vahimehe kohustus1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -
3ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast -,
4siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale:
5ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada, siis ta oleks päästnud oma hinge.
6Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest.
7Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt.
8Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.
9Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge.Issanda tee on õige10Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?
11Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!
12Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb.
13Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi.
14Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -
15kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure.
16Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama.
17Ometi ütlevad su rahva lapsed: "Issanda tee ei ole õige!" Kuid nende enda tee ei ole õige!
18Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta sureb selle pärast.
19Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama.
20Aga teie ütlete veel: "Issanda tee ei ole õige!" Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh Iisraeli sugu."
Iidse linna turvalisus, eriti sel ajal kui selle elanikud magasid, sõltus täiesti vahimehest, kes pidi andma häire kohe, kui märkas vaenlast lähenemas. See pilt on põhiline illustratsioon mõistmaks Hesekieli prohvetlikku teenimist (vt ka 3:16-21, vrdl Js 56:10,11, Jr 6:17 ja Hab 1:5; 2;1). Prohvet peab alati valmis olema märkama häda liginemist - mis enamasti tuleb inimeste kurjuse ja edevuse tõttu ning millest inimesed ei tavatse hoolida, kuid, vajavad sellele vaatamata hoiatust, et vältida lähenevat hukku. Kui nad antud häirele tähelepanu ei pööra, ei saa ka vahimeest vastutavaks pidada; aga kui vahimees ei märka häiret anda - tuleb linnaelanike veri tema pea peale ( s.1-9).
Taoline dünaamika kohandub otseselt Hesekieli kaasaegsete olukorrale (s 10-20). Hesekiel pöörab nende küsimuse- “Kuidas me võime ellu jääda?” ( s 10) - ümber vastuküsimuseks: “Miks peaksite surema?” (s 11). On ainult üks asi mida rahvas saab teha - siiralt ja kogu südamest pöörduda Jumala poole. Prohvet rõhutab, et otsekohene lävimine Jumalaga just siin ja praegu, on ainuke mis võib arvesse mina. Elu koos Jumalaga on võimalik kas kaotada või kätte saada (S 12-16)
Igasugune prohvetlik kõne on oma olemuselt vastust otsiv, ning selle täitumist saab parimini mõista seoses vastusega, mis sellele on antud.
Kuigi Iisraeli rahvas ehk eelistanuks jätkata elu neile sisseharjunud viisil ja roopas - tähendab Jumala viisil elamine elu jätkuvas muutumises; tähendab vastata Jumalale kohe, siin ja praegu, ja see juhib inimese teele mis viib surmast ellu (s 17-20). Võiks arvata, et eksiilisolijaile mõjus teade Jeruusalemma langemisest alandlikukstegevalt, aga nii see polnud. Pigem ilmutavad nad lootust tuleviku osas - püüdmata uuendada oma suhtumist või hoolimist Jumala teede vastu (s 25,26), ja seepärast saab kohe järgmine sõnum rääkida neile vaid suurenevast hädast (s 27-29).
Hesekieli kutsumine, olla hoiataja, jääb jätkuvalt masendavaks: inimesed keelduvad tema sõnu tõsiselt võtmast, tulles ta juurde pigem meelelahutust, aga mitte meeleparandust otsima (s 30-32). Kas see pole samamoodi ka mitmete kristlike muusikute ja jutlustajatega?
Selle kommentaari autor: Walter Moberly