Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 28
Jumal on uskliku varjupaik1Taaveti laul.
Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
2Kuule mu anumise häält, kui ma kisendan su poole, kui ma tõstan oma käed su pühamu pühima paiga poole!
3Ära rebi mind ära koos õelatega ja nurjatuse tegijatega, kes räägivad oma ligimestega rahust, kuigi nende südames on kurjus!
4Anna neile nende tegemist mööda ja nende kurje tegusid mööda; nende kätetöö järgi anna neile, tasu neile kätte nende tegu mööda!
5Sest nad ei pane tähele Issanda tegemisi ega tema kätetööd. Kiskugu tema nad maha ja ärgu ta ehitagu neid enam üles!
6Kiidetud olgu Issand, sest ta on kuulnud mu anumise häält!
7Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga.
8Issand on neile tugevuseks. Ta on oma võitud mehe võidusaamise kindlustus.
9Päästa oma rahvas ja õnnista oma pärisosa; hoia neid nagu karjane ja kanna neid igavesti!
Tänane psalm jätkab eelmise psalmis kõlama hakanud suurt hüüdu Jumala poole, ning sarnaselt eelmisele, on seegi segu palvest ja kiitusest.
Taavetil on hirm, kogeda sama saatust mis tabab õelaid (s 3), ta kardab, et Jumal võib ta ära tõugata, kui ta ei jaksa enam uskuda. Seda hirmu on kogenud paljud, (nende hulgas ka Augustinus ning John Bunyan) samas pole seda meie edule orienteeritud kultuuris sugugi kerge välja öelda.
Jumala vaikimise aegadel tundub palve sageli lihtsalt mõttetu (s 1), vaenlased võidutsevaina (s 3,4) ning depressioon / viha kõikevaldavana. Neil aegadel tuleb jääda kindlaks, tuleb kinni hoida.
Kui vastuseks on jätkuv vaikus, tungib peale meeleheide - siin aga liigub psalmist üllatavalt kiiresti usuliste kahtluste juurest kiitusesse ning ülistusse; teistes sarnastes lauludes rõhutatakse enam vajadust lihtsalt Jumalat oodata ( Ps 130:5,6). Laulja kestva usu tunnuseks selles olukorras, on lihtsalt valitud kursile jäämine, ka siis kui maailmad ta ümber kokku varisevad (Hab 3:17).
Tõde on selles, et tegelikult ei olegi kuhugi mujale minna. Ainult Jumal saab tuua lahenduse, vastuse, täitumise, millest piisab ning Tema on see, kelle poole me pöördume (s 2; Jh 6:37 “....ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” ). Jumal siin, selles pslamis ei ole mingi hägune, eeterlik olevus või ettekujutus - vaid Ta on see, keda tuntakse Tema tegude kaudu inimeste keskel (s 8), ning kuna Teda tuntakse, siis julgetakse Teda ka usaldada. See Jumal on Kalju (s 1), ning kõik muu, mida võiks kirjeldada jõu ja tugevuse illustreerimiseks (s 7,8). Aga ta on ka karjane (s 9) selle täielikus olemises - õrn, kaastundlik, juhatav ja varustav (s 9). See on Jumal kes kannab ja kaitseb oma rahvast. Aga ainult siis kui oleme isiklikult tundma õppinud Jumala loomust nii nagu Teda kirjeldab Piibel, ainult siis suudame isiklikult rasketel aegadel Teda ka usaldada ( s 7).
Kui sul on käes “kinni hoidmise” ajad, julgustagu tänane psalm sind sirutuma usus veel enam Jumala poole. Ja kui sa ei jaksa enam, või tead kedagi, kes ei jaksa, otsi palveabi või kanna ise teisi eestpalves. Palu Jumalalt seda sügavat usaldust, mis kannab üle kõige pimedatamate olukordade ning mis lõpuks, paneb südame rõõmust hüppama (s 7).
Selle kommentaari autor: John Grayston