Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 33: 21-33
Sõnum Jeruusalemma vallutamisest21Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles: "Linn on vallutatud!"
22Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
23Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
24"Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: "Aabraham oli ainult üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks."
25Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?
26Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
27Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.
28Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal.
29Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud.
30Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: "Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!"
31Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.
32Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.
33Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet."
Jumala viimase kutse järel prohveti suu suleti. Ta kaotas kõnevõime. Edasi tegutses Jumal. Jeruusalemm hävitati vaenlaste poolt, ellujäänu põgenesid hävituse eest kes kuhu sai. Kõik see mida Jumal oli prohveti kaudu ette kuulutanud, täitus viimse üksikasjani.
Ka neid kes pääsesid põgenema, tabas sama saatus kui linnas surnuid. See kõik on tõsine meeldetuletus, et Jumalat ning tema kõnetusi tuleb võtta tõsiselt. Teatud hetkest alates on meie valikutel ja tegudel vägagi konkreetsed tagajärjed. Selles olukorras tähendas see rahvale, kes ei tahtnud meelt parandada, et nad pidid pealt vaatama oma linna hukkumist.
Alles siis kui see kõik oli möödas, rääkis Jumal uuesti. Ta ei karistanud rahvast selleks, et neid täiesti hävitada, vaid, et rahvas viimaks mõistaks pöörduda Tema poole. Näeme, et Jumal ei muuda ka oma nõudmisi, vaid inimene on see, kes peab end painutama Tema igaveste seaduste kohaselt.
Kuigi me ei saa Jumalaga kauplema hakata, näitab tänane tekst, et sõnakuulelikkus ja õnnistus Jumalalt käivad samuti koos. Et tuleb aeg, mil sõnakuulmine saab oma palga.
Keegi on öelnud, et kui inimene kogeb maa peal põrgut, siis see korvab või asendab tegeliku eesootava põrgu. Piiblitekst aga näitab, et kõiki, kes ei soostu Jumala tahet täitma, ootab seesama saatus, sõltumata sellest kui palju nad maapealse elu jooksul on kannatanud. Kannatus ei asenda sõnakuulelikkust. Sõnakuulelikkust ei saa asendada ka välise, formaalse jumalateenimisega, ega usku kui hobisse suhtumine.
Otsustavaks saab see, kas inimene on muutunud sisemiselt. Ainult Jumal saab ja tahab muuta meid nii - selleks peame tulema Tema juurde.
Selle kommentaari autor: Simo Lintinen