Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 34
Ennustus Iisraeli karjastele1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?
3Te joote piima, katate endid villaga, tapate nuumloomi, aga lambaid te ei karjata.
4Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga.
5Ja nad on laiali pillatud, sest ei ole karjast; et nad on laiali pillatud, siis on nad saanud roaks kõigile metsloomadele.
6Minu lambad ekslevad kõigil mägedel ja igal kõrgel künkal; üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi neid.
7Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:
8Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu lambaid riisutakse ja kuna mu lambad on roaks kõigile metsloomadele, sellepärast et ei ole karjast, ja kuna mu karjased ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte minu lambaid,
9kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:
10Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks.Jumal on õige karjane11Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.
12Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.
13Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.
14Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.
15Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.
16Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.
17Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.
18Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi sogaseks?
19Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega sogaseks teinud?
20Seepärast ütleb Issand Jumal neile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel.
21Et te külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te olete need välja tõuganud,
22siis ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks, ja ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel.
23Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.
24Ja mina, Issand, olen neile Jumalaks, ja mu sulane Taavet on vürst nende keskel. Mina, Issand, olen rääkinud.
25Ja ma teen nendega rahulepingu ning lõpetan maalt kurjad metsloomad, et nad võiksid kõrbes julgesti elada ja metsades magada.
26Ja ma annan neile ja sellele, mis on ümber mu künka, õnnistuse, ja ma lasen vihma sadada omal ajal: need on õnnistuse vihmad.
27Ja puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma murran katki nende ikkepuud ja päästan nad orjastajate käest.
28Ja nad ei ole enam paganaile saagiks ega söö neid metsloomad, vaid nad võivad elada julgesti, ilma et keegi neid peletaks.
29Ja ma lasen neile tõusta istanduse, mis saab kuulsaks, ja neid ei võta enam nälg maal ega pea nad kandma paganate teotust.
30Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, nende Jumal, olen nendega ja et nemad, Iisraeli sugu, on mu rahvas, ütleb Issand Jumal.
31Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal."
Samamoodi kui prohvet on vahimees, on kogukonna ning rahva juhid karjased, kellede vastutus on juhtida ning hoolitseda oma inimeste eest. Kiusatus, taolisel positsioonil olevate inimeste jaoks, on igal ajastul olnud kasutada nende käes olevat võimu isiklike eesmärkide ning kasu saamiseks - ja seda teisi ekspluateerides mitte neid teenides.
Just seesama on ka Hesekieli kõnetuse teema ja probleem (s 1-6). Vastutus on kahepoolne.
Esiteks - oma huve taotlevad juhid võetakse vastutusele ning nad eemaldatakse (s 7-10). Teiseks- Issand ise võtab nende koha, minnes otsima kadunud, hajutuatud lambaid, ning toob nad tagasi omale maale ja taastab nad ning hoolitseb nende eest. Jumal ise näitab tõelise juhi eeskuju kui Hea Karjane (s 11-16).
Aga enne kui seda teemat edasi arendada, peab prohvet osutama porbleemile, mis puduutab lambaid samamoodi kui karjaseid (s 17-22). Tugevad kasutavad ära nõrku, võttes enestele isekalt ka nõrgemate varud. Tavalised inimesed, oma teedel, ei ole sugugi vähem vastutust kandvad kui nende juhid, ning peavad täpselt samamoodi kord Jumala trooni ees vastust andma.
Jumal on tõotanud olla Hea Karjane. Aga millises vormis see ilmneb? Kui ta tõotas päästa Iisraeli Egiptusest, siis läkitas ta Moosese seda täide viima. Ka siin, realiseerub Jumala toimimine läbi inimeste tegevuse. Inimlik sulane, Taavet, peab karjatama Iisraeli viisil, mis peegeldab tõeliselt Jumala hoolt ning prioriteete (s 23,24). Ja taolise valitsuse tulemuseks on õnnistus ning rahu, selline elu nagu inimesed on igatsenud (s 25-31). Hesekiel tõstab esile Taaveti kui mudel-kuninga, nii nagu ka Eelija oli tõelise prohveti kehastuseks (Mal 4:5). Seda positsiooni saab täiea vaid see, kes tõeliselt ning koguolemusega vahendab inimestele Jumala olemust. Uues Testamendis oli Ristija Johannes see, kes täitis otsekui Eelija rolli ( hoolimata tema kõhklustest); ja nii on Jeesus see, kelle eeltähendusena sai Taavetist tõeline kuningas-karjane.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly