Tänane psalm asetab meie ette universaalse palve.  See on isiklik, rahvuslik ning sobiv isegi tervele inimkonnale, keskendudes inimlikule rahutuse-kogemusele, millega on tuttav iga inimene. 

On kahte liiki rahutust. Esimene tuleb väliskeskkonnast - vaenlased, töö, need, kes ei hooli meie vajadustest. Psalmisti väljendatud tunne, et ta on nagu “väljavajunud sein” (sein millele kõik toetuvad) või “tudisev tarandik” viitab Taaveti haavatavuse tundele, keset paljusid, teda ümbritsevaid inimesi. Teine, on rahutus, mis tuleb seestpoolt - me soovime saada jõukaks, omada staatust, sooritada - ja oleme valmis seda tegema kasvõi teiste arvelt. Taavet on võidelnud ka sellega. Ta tahab olla suur kuningas, keda austatakse ning kes omab mõjujõudu. Sealsamas aga vajab ta ka puhkust ning rahu oma hingesse. Kust see peaks tulema?

See on olemas Jumalas. Et Jumal on meid loonud, siis leiame tähenduse ja mõtte oma elule suhtes Temaga. Otsides sõltumatust Jumalast, salgame tegelikult ära oma olemasolemise aluse ning jookseme tühisuse poole. Augustinus on sellele psalmile loodud parafraasis öelnud: “Sa oled meid loonud üksnes enese tarvis ning meie südamed on rahutud kuni leiavad oma hingamise sinus.” See hingamine pole lihtsalt mingi psüühhiline seisund, vaid inimeksistentsi alustõde: Me oleme Jumala omad, seepärast  leiavad meie südamed rahu üksnes Temas.

Taavet mõistab kui mõttetu oleks otsida rahu ühelgi teisel viisil; eriti aga rikkuse või staatuse saavutamise läbi - see on lihtsalt edevuse rahuldamine. Kaasaja tarbimiskultuur sisestab meisse rahulolematust, mille tagajärjeks on enesepettus, isolatsioon ja võõrandumine Jumalast.  Reaalselt antakse meile 2 valikut: kas jääda kadunud poegadeks ja tütardeks, kes kõrbes ekseldes “aganaid” söövad, või tulla koju, Jumala juurde. “Üksnes Jumala juures on mu hing vait.”