Haaratuna poliitilistesse debattidesse on ka kristlased lõhestatud näiteks tuumajõu kasutamise või sellest hoidumise küsimuses, või näiteks sõja moraalsuse küsimuses üldse, ometi on neil sellistes diskussioonides võimalik välja käia ka üks vaieldamatu argument - see mida ütleb tänase psalmi 8.salm. Craig Broyles’i sõnul sisaldab see salm “Piibli ühe kõige sügavama ilmutuse seoses võimuga”. Kaasajal on võimu moraalsuse küsimus kasvava tähtsusega, seda mitte ainult militaarses keskkonnas, vaid samamoodi ka poliitilises, majanduslikus ning meediasfääris. Ja sellepärast peame ka meie küsima: Mida ütleb Piibel võimu kohta? 

Algselt oli 20.psalmi taust militaarne. Lahing lähenes ja enne armee väljasaatmist toodi veel ohvreid (1Sm 7;9) ning ilmselt nende ohvrirituaalide ajal lauldi seda psalmi. See on palve võidu pärast, mida lauluab rahvas oma kuninga heaks. Selle pslami teoloogia on kaugel patsifismist, siiski on see anti-militaristlik: edu lahingus tuleb peamiselt Jumalalt, mitte relvastusest, strateegiast või meisterlikkusest. Iidses maailmas olid sõjakaarikud riikliku lahinguvarustuse tipp, ometi kinnitab nii see psalm kui mitmed teised, et usk relvadesse teeb tühjaks usu Issandasse (s 8) (Ps 33:16-19; 44:3,6-7; 147;10, 11).

Kui sellele lisada mõte, et Jumala vägi saab ilmsiks läbi inimliku nõtruse (1Kr 1:2) siis saamegi pildi väekasutuse teoloogilisest alusest. 

Aga kuidas peaks kogudus võimu rakendama?  Taas saame pöörduda 20.psalmi poole, mida kristlikus traditsioonis peetakse üheks Jeesuse poole osutajaks. Võit, mida tõotatakse 7.salmis saabus täielikult Kristuse surmas ning ülestõusmises. Ja koguduse vaimulik vägi lähtub sellest võidust, mitte innovatsioonist, strateegiatest ega finantsidest.

Ning kogudus saab kogema 9.salmi reaalsust, kui on nõus jaatama 8.salmi usku!