Kas sulle meeldivad pühapäevad? Ei, tegelikult: kas ootad igatsusega nende saabumist ning vaatad kahetsusega nende möödumist? Jumala plaanis oli hingamispäev nauding - ometi inimeste keskel sai sellest enamasti vaidlusteema, pisiasjade kallal õiendamise ja teiste kritiseerimise koht. Neile kes pühendunult reegleid järgisid, on see ikka olnud uhkuse allikas. Kui käsumeelsus on kord aset võtnud, ei lõpe ortodoksiat rajav juuksekarva lõhikajamine iial.

Mitte Jeesuse poolt kuulutatud tõde, ei imed mida ta tegi, vaid tema tehtud hingamispäeva tähelepanekud – said tema vastuvõtmise testiks teistele. Tema kritiseerijad olid kiired hukka mõistma, ent täiesti soovimatud diskussiooni arendama - Jeesus omalt poolt oli enam hõivatud inimeste vajaduste täitmisega, kui enese pigistamisega tema ette pandud valeveendumuste vormi.

Miks ta üldse vaevab end nii tühise küsimusega kui näiteks see, kus inimesed pidusöögi ajal istuvad? Muudab see siis tõesti midagi? Muudab küll – sest loo teine pool on otseselt seotud esimesega. Need, kes on piinlikult tähelepanelikud oma ortodoksia suhtes, on reeglina ka ääretult uhked oma eksimatuse üle – seda väga alandlikus vormis. Nad ootavad et neid tunnustataks ustavate juhtidena ning soovivad kasutada pühade privileege. Need, kes suuri kristlikke sündmusi organiseerivad on sageli hädas tegelastega, kes nõuavad enesele istumiskohti laval. Jeesusele selline mõtteviis ei kõlba. Las hoopis teised otsustavad sinu väärtuse üle,  sest nemad suudavad näha selgemini kui meie. Nii on loo moraal : ole alandlik või saa alandatud.

Kuniks jutt käib söömaja ning staatuse teemadel, lisab Jeesus sinna ka küsimuse külalislahkusest: kas kutsume külalisi nende endi pärast või hoopi iseeneste pärast? Kas selleks, et masseerida oma ego’t või toita tuhandeid? Külalislahkus peaks ilmutama Jumala ilmaantavat armulikkust mis ei nõua mingit tagasimakset. Jeesuse huvi oli suunatud üksnes näljaste ja vajavate vastu.