Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 6:1-22
Aadama järeltulijad1Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid,
2siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.
3Aga Issand ütles: "Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!"
4Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed.Noa ja veeuputus5Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
6siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.
7Ja Issand ütles: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!"
8Aga Noa leidis armu Issanda silmis.
9See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis koos Jumalaga.
10Ja Noale sündis kolm poega - Seem, Haam ja Jaafet.
11Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.
12Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud.
13Ja Jumal ütles Noale: "Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nemad koos maaga.
14Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga!
15Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart;
16valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi!
17Sest vaata, ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik, mis maa peal on, peab hinge heitma!
18Aga sinuga ma teen lepingu ja sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga.
19Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama: need olgu isane ja emane.
20Lindudest nende liikide järgi ja loomadest nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid jääda elama.
Kas hea Jumal saab olla kurja maailma looja? Salmist 6 näeme, mida Jumal sellest arvab ning kuidas Ta reageerib inimese kurjusele jumaliku viha ning valuga (kasutatud sõna tähendab intensiivset, kibedat ahastust, ning selles kajab vastu sama valu, mida on väljendatud 3:16 - 17 ja 5:29). Noa lugu annab kurjuse probleemile sellesama põhilise vastuse nagu Iiobi lugu: Jumal valitseb, Tema kontrollib asjade kulgu.
Jumal teab, kuidas nuhelda kurje. 1Moosese 6:1-5 pakub veelgi radikaalsemat anlüüsi inimese kurjuse kohta, kui seda tegid eelmised peatükid. See ei sarnaane taas kord Noa loole koraanis - mis on üks paljudest prohvetliku teenistuse poolt ühiskonna eritlemise juhtumitest, ning mille tulemusena usklikud päästetakse ning uskmatuid karistatakse - piibliloos kirjeldatakse hoopis kõikehõlmavalt hävitava inimkonna kõikehõlmavat hävitustööd.
Jumal on loodu Issand. Pikk veeuputuse lugu viitab sellele, et Jumal võttis uputuse abil oma loodu tükkideks lahti, ning lubas sellel siis vetevoogudest uuesti tõusta - "ära-loomine" ja taasloomine, mis kutsutakse ellu vastusena inimkonna destruktiivsusele. Jumal omab kontrolli loodusjõudude üle. Iidsete inimeste jaoks olid veed peamine ohu sümbol - hävitav loodusjõud. Kui 1Ms 1.peatükk näitab Jumalat loomas vetekaosest; siis näitavad meile 1Ms peatükid 6-9 Jumalat, kui kõikide vete valitsejat. Ja see mõjuks totaalselt hirmutavana, kui Piibel ei tooks esile ka Jumala valitsevat poolt - nt 2Pt 2:9 (vt ülal).
Jumal mitte ainult ei kontrolli, vaid teab ka, kuidas päästa. Kontrolli omav Jumal ei ole distantsi hoidev diktaator, vaid Tema, kes tuli ja andis iseenese Kristuses. Ja isegi veeuputuse kataklüsmiline kohtumõistmine inimeste üle, väljendas samavõrra Jumala valu kui ka Tema viha.
Kui inimsüda võib olla ääreni täidetud kurjusest (s 5), siis jumalik süda kogeb agooniat (s 6) ning leiab armuandmise tee.
Selle kommentaari autor: Ida Glaser