Eelmine psalm kutsus Iisraeli üles laulma ning ülistama Jumalat, tuletama meelde oma väga erilist ajalugu. Tänane psalm aga on adresseeritud kogu maailmale, et kõik tunnistaksid Jumala Kuningaks ja Issandaks. Midagi ega kedagi ei jäeta kõrvale – ei ühtegi puud või põldu looduses, ega ka ühtegi rahvast või inimest. Kõik peavad päevast päeva kuulutama Jumala päästet ( s2) ja kogu loodu saab tõesti rõõmutsema ning ilutsema selles valitsuses ning kohtumõistmises ( s13), selles pääsemises ning taastamises mis sai võimalikuks Jeesuse kaudu.  “… Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada… ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised…“(Kl1:19.20).

Öelge rahvaste keskel: meie Issand valitseb! (s10). Ikka ja jälle kutsutakse meid üles kuulutama Jumala vabastust ning valitsust. Taoline rikkalik kuulutus annab aimu Jumala suveräänsusest oma loodu keskel, ajaloos ning lunastuses. See meenutab meile Jeesuse sõnu jumalariigist ning vaatab edasi selle päeva ootuses, kus maailm on viimaks saanud meie Issanda ja tema Kristuse kuningriigiks.

Siin ei ole enam ruumi mingisugusele lahjale, kõikuvale vaimsusele, väitele, et kõik teed viivad ju viimaks Jumala juurde või lääneliku kultuuri keerukale ebajumalakummardamisele.See Jumal kes valitseb on Iisraeli Issand, Jeesuses Kristuses ilmutatu, kelles on nähtav kogu Jumala täius.

Aga selles kuulutuses kuuleme ka prohevtlikku nooti. Hüüdes: Sinu tahtmine sündigu – tunnistame palves, et see maailm on kohtu alla minemas, sest keeldub jätkuvalt au andmast Jumalale kohasel viisil. Samas on siin ka misjonaarne rõõm, kiitushüüd, mille keskmes igatsus kutsuda ja koguda kõik kokku Jumala elu andva valitsuse alla.