Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumal mõtles Noale

Teisipäev, 14. Jaanuar 2014

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 7:6 - 8:22

Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli. 7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest. 8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad, 9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud. 10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale. 11 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti. 12 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. 13 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva, 14 nemad ja kõik metsloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu kariloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised. 15 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on. 16 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges ukse tema tagant. 17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele. 18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal. 19 Ja vesi võttis maa peal väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. 20 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud. 21 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui kariloomad ja metsloomad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. 22 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid. 23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad, ja linnud taeva all hävitati maa pealt, järele jäid ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid. 24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva. Noa ja veeuputus 1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes. 2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati. 3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. 4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal. 5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud. 6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud, 7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud. 8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud. 9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva. 10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja. 11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud. 12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde. 13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud. 14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv. 15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles: 16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga! 17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!” 18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga. 19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa. 20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid. 21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud. 22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”

“Oma vihas Issand, tuleta meelde oma halastust.” ( tsit: Ha 3:2, G. Kenrdrick “Restore O Lord”)

Milleks kõik need detailid? Kindlasti seepärast, et 1Moosese autor pidas neid oluliseks. Kogu see maht, mis on antud detailidele, viitab tähenduslikkusele. 

Maailm, milles meie elame, on kord juba hävitatud vastusena inimese kurjusele. Järgmisi viiteid võime leida teistest tolleaegsetest kirjatükkidest: nt Gilgameši eeposest - Babüloonia kultuurist pärit narratiivist, kus detailselt kirjeldatakse laeva ehitamist, milles kangelane päästetakse, ning suurest vete tõusust ning langusest. Selles narratiivis on teatud jumalad need, kes otsustavad inimesed veeuputuse läbi hävitada, sest viimased teevad liiga palju lärmi. Kangelane Utnapištile, aga antakse ühe jumala poolt käsk ehitada laev ja ülejäänud jumalad saavad väga vihaseks kuuldes, et mõned inimesed jäid ikkagi ellu. Teisi aga veeuputus hirmutab, ning lõpus on kõik rõõmsad, kui Utnapišti toob vete taandumise järel ohvri, sest jumalad on näljased.

1Moosese raamat kasutab sarnast jutustuse formaati, ometi Jumal, keda seal kirjeldatakse, on väga erinev. Tema on Ainus, kuid Ta on ka õiglane, ning kontrollib ja valitseb kõige üle. Tal ei ole vaja, et inimesed Teda toidaksid - vastupidi, Tema toidab neid. Need on väga meisterlikult kujundatud peatükid. Tükkhaaval ja vastupidises järjekorras kui kirjeldati loomisloos (1Ms1.peatükis) kaob vee alla kogu loodu. Ja siis ilmub see taas, kulmineerudes kõigepealt loomade väljumisega ning viimaks inimeste esiletulekuga.

Hävitamine algab sellega, et ürgveed, milledele loomise alguses oli piir pandud - päästetakse valla ( 7:11). Taasloomine algab aga Jumala tuulega (Hb keeles “ruach” - mis võib tähendada nii tuult, hingeõhku, kui ka vaimu) vete peal (8:1, tsit: 1:1)

Kogu jutustuse tipp on tõdemus: “Siis Jumal mõtles Noale..” (8:1) (ingl k: “God remembered Noah”). See Jumal ei ole mingi enesekeskne, kapriise täis jumalus, vaid Ainus, kelle süda kurvastas patu pärast, ning kelle eesmärgiks veeuputuses ei olnud ainult kohtumõistmine, vaid ka inimkonna säilitamine.

Samamoodi kui inimese eluea lühendamine (1Ms 6:3), on maailma hävitamine ja taasloomine ühtlasi nii kohtumõistmine kui ka armu - ja halastusetegu. 

 
1Ms peatükid 6-9 räägivad võimsalt iidse maailma vastu. Millises vormis tuleks edasi anda nende peatükkide sõnumit tänapäeva maailmas?

Selle kommentaari autor: Ida Glaser