Nii nagu paljud meiegi hulgast, ei rahuldunud Peetrus sellega, et Jeesus esitas kutse talle, vaid ta tahtis teada, mis juhtub teistega. Selle asemel, et keskenduda Jeesusele, vaatab Peetrus selle teise (Jeesusele lähedase) jüngri poole ning tahab teada ka tema tulevikku.

Vatuseks Peetruse küsimusele aga, esitab Jeesus talle väljakutse. See on isiklikult Peetrusele - “SINA” on öeldud seal suure rõhuga. See on käsk - “JÄRGNE” ning sellel on kindel siht - “MULLE”. Jeesuse järgimise juurde kuulub ka küpseks saamine ning noorusele omasest eneseksest ellusuhtumisest loobumine. Ning see käsklus “Järgne mulle!” (s 19) kutsub Peetruse välja tema enda ümber keerlevast ning sõltumatust elustiilist “läksid, kuhu sa tahtsid” (s 18).

On väga lihtne parandada oma enesetunnet mingis olukorras või isegi läbikukkumises, hakates end võrdlema teistega. Meie taastamine aga algab tegelikult hetkest, mil mõistame oma sisemise inimese tegelikku olukorda. Jumal võib meid ka niisama muuta, kuid see ei oleks siis tervet olemust haarav muutus vaid pigem mehhaaniline. Taastav muutus oma alguses, peab põhinema meeleparandusel, mille juurde sageli kuulub sügav kurbus ja valu oma ekslikkuse ning tegude pärast. Ja näeme, kuidas Jeesus viib Peetruse just selle valupunktini  - kuid see on hea, tervendav valu, mis muudab tema suhtumise ning vaate endale. Jeesus rõhutab, et tegelikult ei muutu midagi ega sõltu ka sellest, kuidas või kellega end võrdleme, kõik aga sellest, kuidas võrdleme end suhtes Temaga. 

Sealt edasi annab taastamine hoopis uue elusuuna. Peetruse jaoks oli see missioon -olla selline nagu Hea Karjane. Jeesuse järgimine saab tema elu mustriks. Selles järgmises saab jünger uuendatud ning küpsemaks ainult Kristuse täiuse ligiolus viibides (Ef 4:13 “kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda”)  Meil on vaja järgida Head Karjast, enne kui oleme võimelised aitama teisi.