Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 12:1-19
Üksainus ohvripaik1Need on määrused ja seadlused, mida te peate hoolsasti pidama maal, mille Issand, su vanemate Jumal, annab sulle pärida, niikaua kui te elate maa peal.
2Hävitage sootuks kõik need paigad, kus rahvad, keda te välja tõrjute, on teeninud oma jumalaid kõrgeil mägedel ja küngastel ning iga halja puu all!
3Kiskuge maha nende altarid, purustage nende sambad, põletage tules nende viljakustulbad ja raiuge maha nende jumalate nikerdatud kujud ning kaotage nende nimed neist paigust!
4Issandale, oma Jumalale, te ei tohi teha nõnda nagu nemad,
5vaid otsige seda paika, mille Issand, teie Jumal, valib kõigilt teie suguharudelt, et sinna panna oma nime; tema eluaset otsige, ja sinna minge!
6Sinna viige oma põletus- ja tapaohvrid, kümnised, käe tõstelõivud, tõotusohvrid ja vabatahtlikud ohvrid ning veiste, lammaste ja kitsede esmasündinud!
7Ja seal sööge Issanda, oma Jumala ees ning olge rõõmsad, teie ja teie pere, kõige pärast, mida teie käsi on hankinud, millega Issand, su Jumal, sind on õnnistanud!
8Ärge tehke enam nõnda, nagu me täna teeme siin, igaüks seda, mis õige on tema silmis,
9sest te ei ole veel tänini jõudnud rahupaika ega pärisosale, mille Issand, su Jumal, sulle annab.
10Aga kui te olete läinud üle Jordani ja elate maal, mille Issand, teie Jumal, teile pärisosaks annab, ja kui ta annab teile rahu kõigist vaenlasist ümberkaudu ja te elate julgesti,
11siis viige sinna paika, mille Issand, teie Jumal, valib eluasemeks oma nimele, kõik, mis ma teid käsin: oma põletus- ja tapaohvrid, kümnised ja käe tõstelõivud, ja kõik valitud tõotusohvrid, mis te Issandale tõotate,
12ja olge rõõmsad Issanda, oma Jumala ees, teie ja teie pojad ja tütred, teie sulased ja teenijad, ka leviit, kes on teie väravais, sest temal ei ole osa ega pärandit koos teiega.
13Hoia, et sa oma põletusohvreid ei ohverda igas paigas, mida näed,
14vaid selles paigas, mille Issand välja valib ühelt su suguharult, ohverda oma põletusohvreid ja tee kõike, mis ma sind käsin!Liha söömise eeskiri15Ometi võid sa kõigis oma väravais tappa ja liha süüa nii palju, kui su hing himustab, Issanda, su Jumala õnnistuse kohaselt, mille ta sulle on andnud; roojane ja puhas võivad seda süüa nagu gaselli või hirve liha.
16Aga te ei tohi süüa verd - valage see maha nagu vesi!
17Sa ei tohi oma väravais süüa oma teravilja ja veinivirde ja õli kümnist, oma veiste, lammaste ja kitsede esmasündinuid ega ühtegi oma tõotusohvrit, mille sa tõotad, või oma vabatahtlikke ohvreid või oma käe tõstelõive,
18vaid sa pead seda sööma Issanda, oma Jumala ees paigas, mille Issand, su Jumal, välja valib, sina ja su poeg ja tütar, su sulane ja teenija, ja leviit, kes on su väravais; ja ole rõõmus Issanda, oma Jumala ees kõige pärast, mida su käsi on hankinud!
19Hoia, et sa leviiti ilma ei jäta, niikaua kui sa elad oma maal!
Kogukondlik jumalakummardamine on üks peamisi keskkondi, milles enamik meist “omastab” endasse usu sisu. Kuid kui see sisu on pooltoores või kuidagi vildakas, siis on selline ka meie järgnev kasvamiseviis. Just sellepärast on kirikus ajalooliselt nii pikalt reguleeritud kõike, mida tohiks ning mida ei tohiks teha - sh ka jumalakummardamises. Paljudes kirikutes viitavad sellele nt kindel sõnavalik liturgilistes tekstides ning lauludes. On oluline teha seda õigesti. Tänases piiblitekstis aga näeme, kuidas sama hoolt väljendatakse vaimsetes asjades.
Jumalakummardamise täpne koht ei pruugi tunduda meile eriti olulisena, kuid piiblitekst väljendab väga selgelt preestrite hoolt jumalakummardamise puhtuse ning Iisareli ustavuse suhtes selles kõiges, nad teadsid kui lihtsalt oli Iisrael võimeline seda kõike rikkuma. Siit tulenevad ka selged rõhuasetused näiteks selles osas, et jumalateenimine võib aset leida vaid selleks igati sobivas, ettenähtud kohas (s 1-14); ning keeld astumast uudishimu radadele, et teada saada mida teised rahvad teevad (s 29-31). Sellise reguleerimise eesmärk oli tagada, et jumalakummardamisest saaks rõõmustamise koht ning võimalus (s 7,12). Nii nagu Jumal õnnistab Iisraeli küllusega Tõotatud Maal, peavad nemad seda küllust tähistama rikkaliku söömaajaga Issanda palge ees, ning sellest pidusöögist ei tohi kedagi välja jätta (s 12).
Vanas Testamendis keskendub Iisraeli jumalateenistus loomohvrite ümber. Selliste ohvrite piirangule lisandub siin järeldus, et lihtsalt loomade tapmine söögiks ei ole sellisel viisl piiratud, kui see ei segune loomade tapmisega ohvriks (s 15-28). Söögiks tapmine on “veristamine” ning mitte “ohverdamine”, ning ohvriloomadele kohalduvad puhta ning ebapuhta rituaalid siin ei rakendu (s 15,22). Taoline suur lihasöömine on otsekui võrdpilt sellest küllusest, mida Iisrael saab nautima Jumala juhtimise all. Ja kuigi pidusöök keskendub siin lihale, väljendub Jumala ettehooldus ning hoolitsus veel mitmel muul kujul ning vormis.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly