Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 4-5:7
Siioni tütarde karistus 1 Sel päeval haaravad seitse naist kinni ühest mehest, öeldes: „Me sööme omaenese leiba ja kanname omaenese riideid, kui meid ainult hüütaks sinu nime järgi. Võta ära meie teotus!” Jeruusalemma õnnelik tulevik 2 Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsenuile. 3 Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud, 4 siis kui Issand on ära pesnud Siioni tütarde saasta ja uhtunud Jeruusalemmast ta veresüü kohtu- ning põletusvaimuga. 5 Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. 6 Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul. Laul Issanda viinamäest 1 Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. 2 Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis. 3 Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! 4 Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? 5 Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks. 6 Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast. 7 Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.
Kui elu muutub pinnapealseks ja pingeliseks, siis toob leevendust looduse vaatlemine. Näiteks annab puude kasvamine elule perspektiivi. Inimliku askelduse keskel seisavad puud nagu tunnimehed taeva all. Inimestega on teisiti, minevik jätab jäljed, mälestused kummitavad meid, meie olevik võib olla halvatud ja tulevik tume.
Prohvet mõistab, et rasked ajad on ees. Ta ei räägi nende eest põgenemisest, vaid lootusest, mis asub kannatuste taga. Ta räägib uuest juhtimisest, mis erineb rikutud inimlikust võimust. Uut juhti kirjeldatakse kui viljakat võsu, mis tõmbab enda ligi januseid ja näljaseid.
Tema juhtimisel saab alguse uus kogukond, kuid minevikuga tuleb enne lõpp teha (s 4). Pesemine ja puhastamine võivad olla ebameeldivad protsessid, kuid need tõmbavad piiri mineviku ja oleviku vahele.
Midagi peab meie elus saama pestud, midagi tulega põletatud. Patukahetsus on usu algus, sest see tähendab soovi muutuda. Et selline muutus oleks tähendusrikas ja tõeline, peab inimene tulema Jumalale ligi. Jumal peab olema kõige keskmes ja selles pole midagi tegemist ebausuga. Muutus on kiire ja nähtav (s 5). See toob stabiilsuse ja kaitse ning loob aluse elule, mis peab vastu katsumustele. Me ei pea ootama mingit sobivat aega, et anda Jumalale elus keskne koht. Me võime seda igal päeval uuesti teha, et leida jõudu elamiseks. Alustada tuleb sellest, et teeme lõpparve minevikuga ja laseme end puhastada eksimuste tagajärgedest.
Võrdumid on väga mõjusad. Need viivad meid teise reaalsusesse ja näitavad meile korraga seda maailma uues valguses. Siin on tegemist Jeesuse tähendamissõnade eelkäijaga. Laul viinamäe kohta oli kõigile Jesaja kaasaegsetele mõistetav. See on lihtsa sõnumiga lugu viinapuudest, mille viljad kängusid, kuigi iga puu eest kanti võrdselt hoolt. Aednik tegi igal päeval plaane ja tegi omalt poolt parima. Probleem oli aga sügavamal, nimelt viinapuude südamik oli mäda.
Tänapäeva inimesed võtavad ette kõikvõimalikke eneseabi meetmeid, kuid ükski neist ei lahenda inimsüdame probleemi. Jesaja ei räägi üksnes üksikisikust, ta viitab kogu rahvuse rikutud südamele. Maailmas, mis on rajatud näivusele ja poliitilisele retoorikale, pole võimalik peita ebaõiglust ja enesekesksust.
Viimaks võtab Jumal oma kaitse ära ja tõde tuleb avalikuks: Jumala rahvas osutub kõrbeks (s 6), mitte aiaks. Kui suleme kõrvad kannatuse ees või eelistame toorest jõudu seaduslikkusele, siis tõmbame enestele karistuse. Varsti seisame kohtu ees. Lihtne on eirata Jumala seadusi, kuna need tunduvad liiga aeglased ja kallid. Kui me ei kanna vilja, siis toodame üksnes kunstlikke kaunistusi. Meil tuleb hoolega jälgida, millises suunas on meie rahvas minemas, et olla Jumala tahte esindajad tõeliselt olulistes asjades.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair