Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 10:20-34
Rahustavad sõnad Iisraeli jäägile20Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu ei toetu enam oma peksjale, vaid toetub ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale.
21Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole.
22Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, pöördub sellest ainult jääk. Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle.
23Sest hävituse ja otsuse teeb Jumal, vägede Issand, teoks kogu maal.
24Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!
25Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama.
26Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses.
27Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt. Ta tuleb üles Samaariast,Assuri karistusretk28tungib Ajjatisse, läbib Migroni, Mikmassi ta jätab oma varustuse.
29Nad läbivad kuru: "Gebas on meie öömaja!" Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb.
30Hüüa kilavalt, Gallimi tütar! Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot!
31Madmena põgeneb, Geebimi elanikud poevad peitu.
32Juba täna peatub ta Noobis, viibutab kätt Siioni tütre mäe, Jeruusalemma künka poole.
33Vaata, Jumal, vägede Issand, laasib oksad vägeval jõul. Kõrgeks kasvanud raiutakse maha: kõrged peavad saama madalaks!
34Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb vägeva läbi.
Nii nagu veidi eelpool olevas lõigus (Js 8:9-22), näeme ka siin Jumala jätkuvat toimimist.
Jumal ei hülga iial lõplikult oma rahvast. Isegi kõige pimedamal tunnil on kusagil jääk neist, kes on jäänud Talle ustavaks. Aga kuidas neid ära tunda?
- Need inimesed ei keskendu oma vaenlastele, vaid Issandale (s 20)
- Nad pöörduvad tagasi Jumala poole (s 21,22)
Väga väike on nende hulk, kes Jumala juurde tagasi pöörduvad. Ometi on taastumine võimalik kõikidele, kes oma usalduse panevad Temale. Iisraelile kingitakse armu, ning Jumal palub armu ka meie maailmale praegu (Rm 11: 5). See arm on ärateenimatu, me ei vääri seda, ega suuda iial välja teenida - ometi pakub Jumal seda meile - oma armastuse pärast meie vastu.
Ja Jumal kinnitab oma armastust oma rahvale, meenutades neile kõiki neid möödunud sündmusi (s 24,27). Rahva minevik koos Jumalaga osutab Tema väele korda saata kõik mida peaks vaja olema ka tulevikus.
Jumala kohtumõistise aeg on piiritletud (s 25). Jumala “natukese aja pärast” võib meile tunduda väga pikana, kuid kindlalt tuleb aeg, mil tema rahvas kogeb tõotatud päästet (s 27).
Selle kommentaari autor: APÜ