Paljudes heades juttudes võid kuulda peategelast ütlemas, et seiklused ei olegi nii toredad, kui sa neist parasjagu läbi pead minema ega tea veel miline saab olema  lõpplahendus. Ka Jesaja püüab aidata inimestel vastu pidada saabuvail kurjadel aegadel , pakkudes neile ikka ja jälle “lootuseaknaid”. Kõik läheb viimaks hästi. Üsna sarnase kogemuse läbivad näiteks ka eksamiteks õppijad, keda tiivustab katsumuse lõpus ootav väljateenitud puhkuseaeg ning uued eduvõimalused ning avatud uksed, kui kõik läheb hästi.

Nii on igal põlvkonnal vaja, et keegi neid veenaks usust kinni hoidma ning vaeva nägema armastamiseks. Ja siin kirjeldatakse meile pitli viimasest vaatusest, mis muudab kogu eelnenud pingutuse väärt olevaks. Jumal on täitnud oma eesmärgi ning austanud enda antud tõotust. On tulnud aeg tähistamiseks,  tunnistuste andmiseks ning kiitmiseks. 

Ainult Jumal on piisavalt suur vastu võtma kõiki neid ülistusesõnu, mis maistele aukandjatele omistatuina muutuvad kohmakaiks. Laulu ülivõrded mõjuvad tegelikult pisendavaina, kui püüame neid anda Jumalale.  Kujund värskest veest, mida lahingutolmu langedes(s 3) ammutatakse kaevust on jõuliselt seoseid loov. 

Samas on see aeg millekski palju suuremaks kui isiklik või isegi kogukondlik tähistamine. Meile on antud lugu mida jutustada ning seal on maailm, mis vajab seda lugu. Ka teised peavad seda kuulma, et saada võimaluse anda enda vastus. Tunnistus ei muutu iial kunstlikuks või sunniviisiliseks, kui see voolab otse nende südameist, kes isiklikult on kogenud Jumala headust. Sõjaväe juhile ei ole võidu välja kuulutamine probleemiks, ning ühelegi, kelle elu on päästetud surmast, ei tundu oma päätja kiitimne koorma või kohusena. Vastupidi, nad on nõus oma lugu rääkima ikka ja jälle, sest lsee lugu on tõeliselt hea uudis ning osa selle nautimisest on selle jagamine teistega.