Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:1-18
Iisraeli valikust1Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu,
3sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased,
4kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused,
5kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen.
6Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael,
7ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
8See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
9Sest see on tõotusesõna: "Ma tulen tagasi sellesama aastaaja paiku, ja Saaral on siis poeg."
10Ent mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli sama lugu, kui ta jäi lapseootele meie esiisast Iisakist,
11sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis - et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima
12mitte tegude, vaid kutsuja pärast - öeldi talle: "Suurem orjab vähemat",
13nagu on kirjutatud:
"Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin."
14Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
15Ta ju ütleb Moosesele:
"Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu."
16Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
17Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta:
"Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal."
18Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
Õiglus. See on tänapäeval populaarne sõna, ning üks põhivoorusi Aristotelese järgi. Aga mis saab siis, kui Jumal tundub ebaõiglasena? Mis siis, kui näib, et tema tõotused Iisraelile ei ole täitunud? Loomulikult ei saanud Paulus juudina rääkida sellest teemast külmalt või eemalseisjana. Ta on täis südamevalu, sest nii paljud ta kaasmaalased keelduvad Jeesusesse uskumast.
Paulus alustab oma lugejatele meelde tuletades, et kui Jumal valis Iisraeli, siis ei olnud selle aluseks Iisaki või Jaakobi - meie liha - pingutused, vaid üksnes Jumala enda armurikas tõotus. Ja sel kombel on Pauluse kuulutatav evangeelium täiel määral kooskõlas Jumala eesmärgiga Iisraeli valides: pääste peab tulema läbi armu usaldamise, mitte läbi meie tegude või vereliini.
On see ebaõiglane? Ei ole, tegelikult on küsimus ise vale. Kui pääste oleks rajatud mingile ärateenimisele, ei saaks keegi püsima jääda, kõige vähem Iisrael. 15.salmi kuulsate sõnade oirginaaltaust on äärmiselt eluline. See tekst tuleb 2Ms 33:19, ning need sõnad öeldi siis, kui Iisraeli rahvas, kes just hiljuti oli kogenud päästet läbi Jumala hämmastava väe, uputas end seejärel otse ebajumalateenimisse. Et aga Jumal oli just karmilt hukka mõistnud rõhumisest ning ebajumalateenistusest täidetud Egiptuse, kuidas mõtlesid siis nemad pääseda? Nad ei saanudki. Aga Jumal...osutas neile armu. Miks?
Mitte sellepärast et nad oleksid seda kuidagi väärinud, vaid sellepärast, et Jumal soovis näidata sellele maailmale, et elu ei seisne peaasjalikult õigluses, vaid armastuses - milles õiglus kohtub halastusega.
Kuidas on meiega? Kas meil on lootust peegeldada Jumalat sellisel viisil? Sel hetkel, kui meile on liiga tehtud on väga lihtne tõusta ning õiglust nõuda. Soovivad ju kõik “et õiglus teostuks kellegi teise näitel” (Bruce Cockburn “Õiglus”, ICF 1981). Me teame ka kui kiirelt võib õiglus taandareneda inetusse sõnasõtta või ärategemisse.
Aga nii nagu meie Jumal on hea ja kaastundlik kõikide vastu (Ps 145:9), nii peavad needsamad omadused olema ka Tema inimeste tunnusmärgiks.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts