Olles rõhutanud, et me ei peaks muretsema, juhatab Jeesus meid nüüd edasi mitte kohut mõistma (s 1). Need kaks tunduvad olevat täiesti erinevad teemad, tegelikut on aga väga lähedalt seotud, sest lähtuvad mõlemad samast allikast. Mõlemad on viljad, mis tulenevad meie suutmatusest või võimetusest usaldada.

Kui me muretseme, siis sellepärast, et ei suuda usaldada, et Jumal viib meid sinna kuhu igatseme. Kui mõistame kohut, siis on peaaegu alati põhjuseks seeama probleem. Siis, kui me ei suuda usaldada Jumala suveräänset tahet teiste eludes, hakkame peale suruma enda reegleid ning mõtteid sellest, kuidas teised peaksid käituma ning kui kiirelt nähtavaks tegema Jumala armu vilju oma elus. Jeesuse poolt kujutatud peaaegu, karikatuurne pilt (s 3,4) näitab, et teise silma vaatamine püüdes sealt pinnu jälgi leida pole mitte ainult väär, vaid see on ka võimatu, kui meie enda silma läbistab kuuetolline põrandalaud. Sa ei ole valmis alustama mikrokirurgilist operatsiooni, kui ise ei suuda ilma ümbrust lõhkumata peadki pöörata. Aitab, ütleb Jeesus, lõpetage teistele rääkimine kuidas nemad peaksid käituma ning alustage sellest, et küsite Jumalalt kuidas teil endil tuleb elada (s 5).

Kui oled veendunud, et sul on kõrged ning innustavad standardid eluks, siis järgi neid kõigepealt ise. Usalda iseennast Jumala hella hoolitsuse meelevalda, ning jätkugu sul tarkust ja armulikkust sama teha ka teistele.

Edasi  asendab Jeesus palkide ja pindude kujutlused sigade, koerte ning juveelidega ( 6), laiendades veelgi hoiatust mitte sekkuda teiste eludesse. Õige hetk teistele abi pakkuda on siis, kui nad selle vastuvõtmiseks valmis on. Pakkuda seda aga taltsutamatuile - nagu sead või metsikud koerad, tähendab vastu saada vaid viha ning äratõukamist (Õp 9:8). Ära tõsta end kohtunikuks nende üle, kes pole sinult seda palunud. Lase lahti ning luba Jumalal olla nende kohtunik.