Eelmises lõigus ütles Jeesus, et nii muretsemine kui ka kohtumõistmine on mõlemad usaldusest sõltuvad, nüüd aga muudab ta selle viite väga konkreetseks. Muretsemise elustiilile, mis toitub hirmust paljaksjäämise ja nälja ees - samamoodi kui kurja kriitika elustiilile, kus iga saepurutükikese kallale minnakse kohtumõistmise plankudega, pakub Ta alternatiiviks usalduse suhet meie Loojaga. Mõlemal juhul asendatakse negatiivne emotsioon mitte pelga neutraalsusega, vaid vastassunnalise ülimalt energeetilise pühendumisega. Muretsemise vastandiks ei ole selle puudumine, vaid Jumala ligiolu. Kohtumõistmise vastandiks aga ei ole ükskõiksus, vaid armastus. Selle kõige keskmes aga on kolm tegevust: meil tuleb küsida, otsida ning koputada (s 7), ning need, kes teevad nii, leiavad selle mida on otsinud. Mittemidagitegemine ei ole valik. Meid on kutsutud aktiivsele armastusele.

Jeesus ilmselt tundis, et Tema äsjaöeldud sõnades peitus ka oht. Ta oli lubanud, et kõik kes küsivad, otsivad ja koputavad, leiavad ning saavad loa sissepääsuks. Kas see aga ei tee Jumalast mingit kosmilist õnnistamise-masinat, mis ootab ainult, et sisestaksime palvemündid õigesse avasse? Kas suveräänne Jumal on kohustatud täitma meie palveid? Selle võimaliku väärarvamuse kõrvaldab Jeesus sealsamas, tuues meid tagasi suhte juurde, lapse ja vanema pildi juurde (s 9-11). Jumal ei anna meile mitte sellepärast, et Ta on sunnitud, vaid sellepärast, et Ta soovib. Ta on hooliv vanem, aga mitte masin. Kui sul on lapsi, siis saad Jeesuse sõnu ka tõena tunnistada (s 9). Korruta nüüd aga see tunne kümne, saja ning tuhandega. Kas hakkad aimama seda tunnet, mida kogeb Jumal sinu suhtes? Ning kas paned tähele sinna peidetud väljakutset, et samasugune võiks olla sinu hoiak teiste suhtes (s 12)?

Ja see võtab kokku nii käsuseaduse kui prohvetid, ütleb Jeesus. See ongi Tema sõnumi süda: olgu sul samasugune, puhas armastus teiste vastu, nagu Isal on sinu vastu.