See psalm ei vaeva end formaalsustega. Taavet oli hädas ning vajas Jumala abi nii kiiresti kui võimalik. “Kiirusta.... päästa mind.... tule ruttu.” (s 1). Taaveti jaoks ei olnud palve iial vaid “õigete” sõnade ütlemine, vaid see olid ausa ja siira südamega Jumala ees olemine. On hämmastav kui aus Taavet Jumala ees oli!

Tuleb olla hoolas, et mitte võtta kõike mida Taavet Jumalale ütles otsese “eeskujuna” - selles mõttes nagu Jeesus andis mudel-palve oma jüngritele. Aga kindlasti on Taavet eeskuju - otsekohese usuväljenduse osas, mis muudab igasuguse palve dialoogiks Jumalaga. Taaveti palveelu oli vägagi elujõuline ja mitte ainult sellepärast, et ta oli aus vaid sellepärast, et ta oli kindel, et Jumal on seal ja kuuleb teda. Kui Jumal on vaid “kellasepp kes masina käima lükkab ja siis lahkub” - miks end siis üldse vaevata Tema poole pöördumisega?

Mõni võibolla tahaks Taavetile näpuga näidata, et miks ta siis alatihti igasugustesse seksldustesse sattus ja pidi jätkuvalt anuma, et Jumal teda järjekordselt päästaks. Kas ta ei võinuks oma elu veidi paremini planeerida ning käituda mõnikord diplomaatilisemalt? Taaveti julgus riskida -  selleks, et au tuua Jumala nimele, on imetlusväärne. Teatud mõttes meenutab Taavet USA presidenti Theodore Roosvelti, kes ültes: “ Eluvõitluses ei tule arvesse mitte need kes kritiseerivad, ega ka need kes selgitavad kuidas tugev vastane langes, või kus tegude tegijad oleksid võinud veel targemini toimida. Kogu au läheb neile, kes tegelikult lahingusse lähevad; kelle nägu on kaetud higi ja poriga, kelle ihu on marraskil ja verine ja kes kangelaslikult pürgivad edasi; eksivad ja komistavad aga sellest hoolimata alustavad uuesti ja uuesti...Palju parem on julgeda püüda teha suuri asju, võita aulisi võite keset läbikukkumiste kadalippu; kui ühineda nende argade hulkadega kes ei julge nautida ega ka kannatada midagi, sest elavad hallis hämarikus, kus nii võit kui kaotus on tundmatud.” (kõne Pariisis, Sorbonne’s 1910 a 23 aprillil)