Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 14:1-24
Aabram ja Lott 1 Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis, 2 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu. 3 Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri. 4 Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu. 5 Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid koos temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul 6 ja horiite nende mäestikus Seiris kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres. 7 Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris. 8 Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus: 9 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu - neli kuningat viie vastu. 10 Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku. 11 Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära. 12 Ja ära minnes nad võtsid kaasa ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas. 13 Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased. 14 Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta viis välja oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini. 15 Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt. 16 Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva. Melkisedek õnnistab Aabramit 17 Ja kui ta Kedorlaomerit ja koos temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu. 18 Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja veini, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester, 19 ja õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt! 20 Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!” Ja Aabram andis temale kümnist kõigest. 21 Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: „Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele!” 22 Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja, 23 et ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi kõigest sellest, mis on sinu oma, et sa ei saaks öelda: Mina olen Aabrami rikkaks teinud! 24 Mul pole midagi vaja - ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes koos minuga käisid - Aaner, Eskol ja Mamre -, need võtku oma osa!”
Kuigi on suhteliselt palju tõendeid selle kohta, et Aabraham omas eelnevat militaarset kogemust, ei leia me kusagilt tõestust sellele, et ta oleks väga soovinud sõdur olla. Kahtlemata ei kuulunud see tema Jumala teenimise ega ka kutsumise hulka - olgu siis talle Jumalast antud maal või sellest väljapool. Ometi - kuigi Lott oli nüüd Aabrahamist lahutatud, oli see olnud Aabraham, kes ta sellele maale tõi, ning peresidemed ja pereliikumete vaheline vastutus on määrava tähtsusega. Kui Aabraham kuuleb Loti vangistusest, ei teki tal isegi küsimust; midagi tuli teha kohe ning tegija pidi olema tema.
Oleks tore mõelda, et kristlased kaasajal reageerivad kannatavate vendade ja õdede vajadustele sama kiiresti. Olgu siis viimased lahutatud meist kultuuri võigeograafiliste kauguste läbi, vastutus ning vastus tegutsemise näol peaks ilmnema kohe.
Mõnikord aga sunnivad olukorrad, vajadused või kultuurilised piirangud meid astuma rolli, mida me tegelikult ei tahaks võtta või mille jaoks meil (nagu Aabarahamilgi) puudub tegelik kutsumine. Neis salmides ei ole alguses mingit viidet Jumalale, hilisemad aga viitavad vägagi selgelt, et see oli Jumal, kes andis Aabrahamile võidu kallaletunginud kuningate üle.
Aabrahami peamine mure oli päästa Lott, tegevuse käigus aidati aga teisigi. Aabraham reageeris väga positiivselt Saalemi kuningas -preestrit kohates, andes viimasele kümnendiku kogu sõjasaagist. Ja kuigi Melkiseedeki arusaamine Jmalast võis olla hoopis erinev Aabrahami omast, tundis ka tema ära, et selle võidu oli andnud Jumal (Kõigekõrgem Jumal oli tiitel, mis anti kaananlaste panteoni peajumalale; ning kuigi kiri Heebrealastele annab Melkiseedekile lausa sümboolse tähenduse, oli temagi vaid üks kuningatest). Aabrahami reaktsioon Soodoma kuninga suhtes oli aga palju negatiivsem - kas siis seetõttu, et viimase puhul ei saanud juttu olla Jumala äratundmisest, või sellepärast, et Aabraham reageeris üldisele kurjusele. Igal juhul tähendas see et talle anti veel suurem osa sõjasaagist: Aabraham ei tahtnud hoida endale midagi, mis oleks võinud kuuluda Soodoma linnale.
Selle kommentaari autor: Mary Evans