Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 15:1-21
Jumala leping Aabramiga 1 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” 2 Aga Aabram ütles: „Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!” 3 Ja Aabram ütles: „Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks.” 4 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes tuleb välja su oma ihust, on su pärija.” 5 Ja ta viis tema õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” 6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. 7 Ja ta ütles temale: „Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!” 8 Aga ta küsis: „Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?” 9 Siis ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.” 10 Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki. 11 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema. 12 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda. 13 Ja Issand ütles Aabramile: „Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat. 14 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega. 15 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses. 16 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane.” 17 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis. 18 Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni, 19 keenlased, kenislased, kadmonlased, 20 hetid, perislased, refalased, 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased.”
Tänane peatükk algab sellega kuidas Aabram õpib, et ainuke kilp ning tasu, mida ta vajab on Jumal ise. Lott vajas Aabrami, et too teda kaitseks, ning Saalemi ja Soodoma kuningad vajasid sõjasaaki Aabrami käest, kuid Aabram ise pidi kõigepealt mõistma seda, et Jumal on tema kaitsja. Kui alguses võib tunduda, et esimese salmi lõpus kõlas mõte, et Jumala käest tuleb tasu Aabrahamile - siis tegelikult ütleb Jumal seal, et Tema ise ongi see Aabrami tasu.
Sellest ei olnud Aabram veel aru saanud. Tema ei suutnud kujutleda mingit väärtuslikumat tasu peale poja saamise. Ning läks veel kaua, enne kui talle hakkas koitma, et suurim õnnistus, mis iial inimesele osaks saada võib, on olla lähedases suhtes Jumalaga. Veel kauem läks selle taipamisega Iisraeli rahval, hoolimata nende hilisemast Jumalaga sõlmitud lepingust, mis väga selgelt sõnastas kogu lepingu südame: “ Teie olete minu rahvas ja mina olen teile Jumalaks”.
Kõige enam julgustab mind selles peatükis aga see, kuidas Jumal juhib Aabarami just sellest arusaamisest, kus too parasjagu on - edasi. Sedasama vajame ja igatseme me kõik. Jumal alustab Aabrami küsimusele vastamisega, ning tõotab talle nii poega, kui ka maad. Ja kui Aabramil on ikka veel raske mõista, kuidas see kõik sündida saaks, kinnitab Jumal oma tõotust tugeva ning tolle aja kultuurile väga omase tseremoonia läbi (mis kaasajal võrduks vast lepingute allkirjastamise tseremooniaga). Just selleks, et Aarbam võiks hakata mõistma, selleks, et tugevdada nendevahelist osadust ja suhet, on ka Jumal valmis osa võtma sellest tegelikult väga inimlikust rituaalist. Ehk on meile siin antud eelmaitse inkarnatsioonist, sellest tasandist, milleni Jumal oli valmis laskuma, et tuua inimene endaga osadusse! Pane samas tähele, kuidas tõotus järeltulijaist ja maast ei välista ka mõnede päris koledate asjade juhtumise võimalust neile sellel tõotatud maal.
Selle kommentaari autor: Mary Evans