Elu on kallihinnaline. Kiirustades toimetame haiged haiglasse; oleme nõus pausideta rassima, et vabastada lõksujäänud inimesi kokkuvarisenud hoonete rusude alt. Ja nii see peabki olema. Meil on vaid üks elu, seda on kerge kaotada, sageli võimatu taastada. Ainult elavad saavad rõõmu tunda maailma imelisusest ning kogeda pere ja sõprade armastust. Elu on kallihinnaline, ning nagu kõik kallid asjad, on see haruldane, habras ning imeline; seda ei tohi raisata, sellesse kerglaselt suhtuda või asjatult ohtu seada.

Ometi on midagi veel kallihinnalisemat kui elu: see on Jumala armastus (s 3). See pole mingi mööduv emotsioon - täna siin ja homme läinud, midagi mida saaks anda ja võtta oma suva kohaselt; vaid püsiv, sügav pühendumine; aeglaselt põlev leek, mida ei suuda kustutada meie patud või matta surm. Armastus on see, mis on meid loonud, kutsunud, usub meisse, nutab meie pärast, andestab meile ning päästab meid viimselt surma ja patu  võimusest. See on kallihinnalisem kui elu ise, sest see on jääv!

Aga kuidas võime seda tunda, kui kogu meie praegune kogemus väidab vastupidist? Kohe alguses räägib psalmist “kuival ja põuasel maal” olemisest (s 2), kuid tema usk taastub, kui ta läheb pühamusse (s 3).  Seal osaleb ta jumalateenimises, tähistades ja meenutades Jumala armastuse lugu oma rahva vastu ning vaatleb kuidas ülempreester ohvriteenistust sooritab ning see meenutab talle pattude andeksandmist - ja samast saame ka meie rääkida! 

Tulles  koguduse keskele, kuuleme ka meie räägitavat Jeesuses nähtavaks saanud Jumala armastusest; näeme selle tõendust jagatud leivas ja karikas ning liitume selle looga avades end isiklikult Jumala andidele ning pöördume viimaks koju tagasi kiites ja tänades Jumalat tema armastuse eest. Selle, mida psalmist koges “kirikus”, võttis ta enesega koju kaasa ning oli nii suuteline nägema oma probleeme kui mööduvaid ja lühiajalisi (s 10-11), ning sekulaarset maailmavaadet selle valelikkuses.