Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 27
Jumal on valgus ja pääste1Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?
2Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad.
3Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.
4Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.
5Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
6Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale!
7Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!
8Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
9Ära peida oma palet minu eest, ära tõuka enesest vihas oma sulast! Sina olid mu abi, ära lükka mind ära, ja ära hülga mind, mu pääste Jumal!
10Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.
11Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast!
12Ära anna mind mu rõhujate meelevalda; sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad, kes turtsuvad vägivallast!
13Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
14Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Issandat!
Siinkirjeldatud usaldus on hämmastav: tulgu mis tahes, Jumal valitseb olukordi ning päästab (s 2,3). Miski ei kõiguta laulja usaldust. Teised võivad ta hüljata, kuid Jumal ei tee seda iial (s 10). Enamike inimeste elus jääb selline suhtumine väga kaugele. Hirm tekib kergelt. Muretseme oma tervise, sissetuleku, suhete ning perekondade pärast. Ja kõik selle maailma kanalid väidavad, et just nende asjade läbi saame omale tähenduse ja identiteedi, ning kui siis neid asju ohustatakse, muutume murelikuks. Taaveti jaoks aga tulid tähenduslikkus ning identiteet tema suhtest Jumalaga ( 9-11).
Siit tuleb ka tema janu Jumala järele (s 4). Samas ei ole see janu, mis otsiks vaid eeliseid. Siin ihaldatakse oma objekti selle enese pärast; igatsetakse Andjat mitte andi. Ei ole puhtaimat igatsust Jumala järele kui see. Ning Taaveti taoline janu esitab väljkutse nii meie ülistusele kui ka evangelismile. Kas oleme oma ülistuses keskendunud - nii nagu oli Taavet - Jumala ilule? Kas meie ülistus peegeldab seda igatsust ilu enese järele - või selle järele mida meie sealt saame? Kas meie igatsus on olla Temaga ning nautida Tema ligiolu? Kas meie üleskutse teistele on kutsud ka neid avastama Jumala ilu - või on see pigem kui “tooteesitlus” - mis kiiresti jõuab peamiste eeliste juurde.
Liigagi sageli tundub, et oleme pigem müüdud selle maailma mõtteviisile: “ Aga mis ma sellest saan?” Jumalaga suhtes olemisest on nii palju võimalik ammutada; kasvõi näiteks enesekindlust, mille abil saame silmitsi seista selle elu väljakutsetega. Võime selle tõeliselt leida aga alles siis kui otsime Jumalat ennast ning üksnes; mitte aga kõik seda mida me Tema käest saada võiksime.
Selle kommentaari autor: John Harris