Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 11: 17-31
Kes osutab halastust, teeb head iseenesele, aga kalk teeb valu oma ihule. 18 Õel teenib petise palga, aga õigluse külvaja tõelise tasu. 19 Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma. 20 Need, kel valelik süda, on Issanda meelest jäledad, aga tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu. 21 Käsi selle peale! Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb. 22 Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus. 23 Õigete igatsuseks on ainult hea, õelate ootuseks viha. 24 Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes. 25 Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse. 26 Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja peale tuleb õnnistus. 27 Kes taotleb head, leiab tunnustuse, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab. 28 Kes loodab oma rikkuse peale, langeb, aga õiged haljendavad nagu lehed. 29 Kes oma koja hooletusse jätab, lõikab tuult, ja rumal saab targale sulaseks. 30 Õiglase vili on elupuu, aga tark saab hinged. 31 Vaata, õigele tasutakse maa peal, saati siis õelale ja patusele.
Õpetussõnade 10 ja 11 peatükid kõnelevad kogukonna keskel öeldavaist sõnadest - neist mis võivavd nii elustada kui ka hävitada. Eriliselt (ja ka tänases lõigus) tõusevad siin esile kogukonna enda suunal öeldud, seda laiemalt mõjutavad sõnumid - pane tähele märksõnu: ligimene, linn, rahvas.. Ka on autor teadlik sellest, et üks praktiline ja lihtne sõnum vajab enda kõrvale teist, täiendavat ning asja mitmetahulisemalt vaatavat sõnumit.
Võib tunduda, et jõukus tuleb vaid jõulisest ja agressiivsest käitumisest, mitte aga pehmest/heldest südamest juhitud käitumise tulemusena - viimasega võib kaasneda austus, aga mitte rahavood (Õp 11:16). Tekst osutab siiski, et jõukuses on oma osa ka heldekäelisusel (s 24-26) ning et kogutud jõukuse jätkusuutlikkus sõltub otseselt omaniku õiglusest ja õigsusest (s 18-19, 21,23,27, 29,30-31). Selle eest hoolitseb juba Jumal (s 20). Jõukuse kasutamine eeldab arukust, ning mitte selle laialipillamist (ka mitte lahkest südamest) riskantsete ettevõtmistega nagu nt võõrale laenu käendamine (Õp 11:15) Samas aga rõhutab tekst heldust, millest tõuseb kasu ka jagajale (Õp11: 17) ning, et varandusele ei maksa lootma jääda (s 28).
Loetud salmid kinnitavad muljet, et saame elus kätte selle mille oleme ärateeninud. Sellele lisandub allhoovusena uskumus, et meie teod tulenevad otseselt meie mõtteviisist. Veidi varem, hoiatab Õp sõnade autor: ”Hoia oma südant enam kui kõike muud,mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu! “ (Õp 4:23). Tänase teksti 20.salm aga viitab “valeliku südamega” (ingl k “kurja mõtteviisiga”) inimestele, kellede suhtumine, väärtused ja standardid on isekad ning teiste suhtes hoolimatud. Loomulikult eksime me kõik, sest keegi pole veatu, kuid tahtes ausaks jääda, tuleb meil tunnistama enda vigu ning nendest ka õppima.
Headus hõlmab endas lisaks heldust ning kaastunnet (s 25), samuti puudub seal sõltuvus rahast ning himu selle järele (s 25-26, 28) Samas peame aru saama ning defineerima seda headust ning õiglust Jumala, ning mitte enda vaatenurgast - sest sageli hindab ühiskond väärtustena asju, mis on pigem ajutised ning jumalatud (s 22). Ja siin ei ole vahet kas tegu on meeste või naistega. Proovi näiteks 22.salmis sõna “ilus” asendada sõnadega “rikas” või “edukas” - ning sõna “naine”, sõnaga “mees”.
Kuigi kogeme oma tegude tagajärgi, ei saa me siin elus tegelikult kunagi täies mahus kätte seda mida väärime - olgu siis heas või halvas. Jumal on meiega sageli palju armulisem ning ka heldem. Jumal on ka viimne kohtumõistja ning teame, et Tema on alati õiglane, Tema tunneb meie südant, mõtteid ning ka seda mis meid on motiveerinud.
Selle kommentaari autor: APÜ