Tänane tekst osutab Jeesuse autoriteedile loodu üle ja selles peitub ühtlasi oluline teoloogiline ja pastoraalne tõde.

Kõigepealt: toob see esile Jeesuse unikaalse identiteedi, kuigi jüngrid ikka veel ei leia vastust küsimusele “mis mees see selline on?” (s 27). Sündmused näitasid igatahes et Jeesus oli vägagi inimene selles mõttes, et oli nii väsinud ja kurnatud et suutis jääda sügavasse unne keset suurt tormi. Tormi ja lainete sõitlemises aga ilmnes tema jumalik identiteet - sest nood kuuletusid tema poolt öeldud sõnale. Ja see oli kindlalt vägagi võimas torm - 24. salmis kasutab Matteus siin sõna, mida kasutatakse ka rääkides maavärinast; ka kirjeldab ta tohutu suuri laineid millede vahele jüngrite paat otsekui ära kadus. Jüngrid, kes olid kogenud kalurid - olid sedavõrd hirmul et läksid paanikasse. Ning tolle ajastu inimeste jaoks ei olnud just palju asju mis neile nii eluohtlikud ja himruäratavad näisid.

See tõde Jeesuse kahese olemuse - täiesti inimliku ja täiesti jumaliku, kes demonstreerib üleloomulikku väge kaose jõudude üle - kohta on tänases tekstis seotud olulise pastoraalse rakendusega. Nimelt: jüngritel tuleb õppida elama usus Temasse, kes on kogu loodu Issand aga Issand ka nende elu üle.

Jeesus ise osutab sellele sõideldes laineid (tema keelekasutusest võiksime arvata, et kogu selle intsidendi taga olid kurjad jõud) ning sõideldes ka jüngreid nende vähese usalduse pärast temasse (s 26). Me ei saa sellest loost teha järeldust, et meie elud peaksid kulgema täiseti tormivabalt - pigem osutab see usaldamise ja usu tsentraalsusele ja sisule - milleks on teadmine Jumala kindlates kätes olemisest igal ajal.

Suure ja olulise osa meie usu alusest moodustabki Jeesuse inimlikkuse, jumalikkuse ning meelevalla mõistmine ning aktsepteerimine. Aga oma elu täielik alistamine ja üleandmine Temale - usalduses - on jügngriks olemise eriline privileeg, mis kannab meid läbi igast elutormist ja raputusest.