Psalm 79, nagu ka psalm 74 näitavad meile, kui alandatuna tundis Jumala rahvas end neile osaksaanud pilkamise (s 4) käes ümberkaudsete rahvaste poolt peale Jeruusalemma langemist ning templi hävitamist aastal 587eKr. Selle nutulaulu sisuks on hädahüüd, et Jumala enda nime pilgatakse (a 12), ning Tema reputatsioon määritakse uskmatute silmis. Kaasajal avaldatakse juba ridamisi Jumalat naeruvääristava sisuga teoseid, sõnavõtte, filme jpm - ja see kinnitab, et Psalm 79 võiks ka praegu olla ülimalt kohane palve. Ehk ei ole Jumal veel päriselt meie ühiskonnast pagendatud, kuid kindlalt on Ta tagandatud pelgalt üheks paljudest muudest väheolulistest huviobjektidest. Kuidas peaksime siis meie selle psalmi kohaselt käituma, kui meie Jumalat rünnatakse?

Esmalt - meil tuleb nutta ja kaevelda - see tähendab, kogeda sama valu, mida Jumal tõenäoliselt kogeb, kui needsamad inimesed, keda Tema päästa tahab ( vrd Ps 119:136).

Teiseks tuleb meil pattu tunnistada, nõustudes et nii meie eelkäijad kui me ise, oleme kaudselt kaasa aidanud käesolevale olukorrale sellega, et pole suutnud Jumala eest tulemuslikult seista (s 8,9) (Ne 1:6, Tn 9:5).

Kolmandaks tuleb meil järele mõelda, kuni mõistame, et Jumala au on  peamine mis siin  kaalul on, ning mitte koguduse pääsemine (s 9,10).

Ning alles neljandana saame esitada palve, et Jumal sekkuks oma rahva kasuks, kellega Ta on sõlminud pöördumatu pühendumislepingu.

Viiendaks, tuleb meil loota - et Jumal võib demonstreerida oma kõikväeliseust “meie sime ees” (s 10) - ehk siis meie põlvkonna keskel.

Ning kuuendaks, võiksime oma kujutluses näha Jumalapoolse vastuse mõju, kui see antakse (s 13).