Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 20:1-16
Tähendamissõna töötegijaist viinamäel1Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.
2Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele.
3Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas
4ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!”
5Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti.
6Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?”
7Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!”
8Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!”
9Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari.
10Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari.
11Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle:
12„Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!”
13Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile?
14Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi!
15Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?”
16Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. [Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.]”
“See pole õiglane!” Kujutle meediatormi: töötegijale, kes töötab vaid ühe tunni, makstakse sama suur palk kui sellele, kes töötab terve päeva. Aga Jumala kuningriigi majandus ongi teistsugune: “viimased saavad esimesteks” (s16). See, juutidele väga iseloomulik lugu, toetub siin kõigele, mida Jeesus eelnevalt juba õpetanud on: Jumal kaldub vaeste ja madalate poole (s 14) ning tema ülevoolav heldus ja arm (s 15) meie vastu ei sõltu mitte sellest, mida me teeme (Ef 2:8), vaid sellest, kes Tema on.
Peetruse küsimus “Mis siis meile saab?” (Mt 19:27) näitab, et ta ei olnud veel taibanud, et Jumala kuningriik ei toimi tarbimismudeli baasil. Jeesus jutustab selle loo vastuseks. Noil aegadel ootasid ilma püsiva tööta töölised turuplatsil oma võimalust. Ja selles loos lepib maaomanik kokku tavapärase palga nendega, keda ta kõigepealt tööle palkab (s 2). Ilmselt ütleb ta lihtsalt: “Maksan sulle õiglase tasu.” (s 4). Need, kes hiljem tööle said, eeldasid vaikimisi, et neile makstakse vähem, eriti aga need kes jõudsid tööle alles 17.00, ning keda mitte keegi enne tahtnud ei olnud. Päris kindlasti arvasid nii kõik esimesed, kes olid töötades kannatanud kogu päeva kuumust (s 12)! Kujutle siis nende imestust, kui nad nägid, et viimastena tööle tulnud said sama palga kui nemad (s 10). See ei tundu kuidagi õiglasena. Olen Jumalat teeninud terve elu - ometi tervitab Jumal samasuguse heldusega ka neid inimesi, kes on Teda terve oma elu ignoreerinud ( vt Lk 23: 39-43).
Jumala kuningriigi majandamine ei sõltu millestki, mida meie teeme. Ja see lugu pöörab peapealeka meie arusaamise õigest ning õiglasest (s 4; s 13-15). Jeesus ootab, et meie elule oleks iseloomulik Tema arm - selline, mis annab väärikuse ja väärtuse neile inimestele meie ühiskonnas, keda (ka meie poolt?) muidu peetakse madalateks, väärituteks ning tähelepanu mitte vajavateks.
Jah, kuningriigis, meie kuninga, Jumala ees, oleme kõik võrdsed (s 12).
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams