Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 21:18- 27
Jeesus ja viljatu viigipuu18Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga,
19ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: „Ei tule sinust enam iialgi vilja!” Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.
20Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?”
21Aga Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks.
22Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.”
Küsimus Jeesuse meelevallast23Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?”
24Aga Jeesus vastas neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Kui te mulle seda ütlete, siis ütlen minagi teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen.
25Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?” Nemad arutlesid aga endamisi: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: „Miks te siis ei uskunud teda?”
26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.”
27Nii nad vastasid Jeesusele: „Meie ei tea.” Siis lausus ka tema neile: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.
Kuna paasapühade aegu suundus Jeruusalemma ligi pool miljonit palverändurit, leidis ka Jeesus öömaja, nii nagu paljud teised, ümbritsevais külades ja maakohtades. Hommikul tagasi linna tulles teeb ta järjekordse tunnustähe, seekord viigipuu näitel (s 19). See tegu oli “kaheteraline”. Viigipuu oli üldtuntud sümbol Iisraeli kohta (Ho 9:10; Mi 7:1-6; Jr 8:13; Jr 29:17) ning too ärakuivanud kujutis sellest tähistas viljatut Iisareli. Samamoodi kui Jeesuse tähendamissõnas viinamäest (Jh 15:5-6), toob vilja mittekandmine kaasa tõsise pügamise.
Teiselt poolt oli too sündmus tõsine usu õppetund. Näeme, et jüngrid olidki enam huvitatud sellest, kuidas too puu ära kuivas, kui selle tähendusest (s 20). Jeesus aga tahtis teada anda, et viljatu puu “ära kuivatamine” on vähim, mida jüngrid usu läbi teha suudaksid. Jumalaga koos on kõik võimalik (s 22).
Hiljem, templiõuel, äratab Jeesuse õpetus ülempreestrite ja vanemate tähelepanu (s 23). Kõike seda arvestades, mida Jeesus nende mõne päeva jooksul on teinud ning õpetanud, peavad nad vähemalt teada saama, kelle meelevallaga Ta toimib ( s 23). See meenutab tänapäeva bürokraatliku kultuuri “linnukeste” tegemise kõige halvemat varianti - siin aga on tegu Jumala rahva juhtidega, mitte bürokraatidega! Oled sa sellist formaalset lähenemist märganud ka kusagil kristlikus maailmas? Või mis veel hullem - enda juures?
Jeesus vastab tõelise koolitatud rabi stiilis, omapoolse küsimusega (s 24). See lisab irooniat kogu olukorrale, sest ülempreestrite küsimuse alltekstina oli süüdistus, et Jeesusel puudub õige rabide koolitus - seega ka õigus õpetada. Lõks mille nad Jeesusele seadsid, sai lõksuks neile endile. Vastus A asetaks ülempreestrid kindlalt halba valgusesse, halvimal juhul aga osutaks, et nad on sõnakuulmatud Jumalale (s 25). Vastus B pööraks rahva nende vastu ja kahtluse alla satuks nende endi autoriteet, kui mitte veelgi rohkem (s 26). Nii annavad nad argpüksi vastuse (s 27). Aga kas meie oleme sellisel positsioonil, et kritiseerida nende juhtimist?
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams