Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 12:1-28
1 Kes armastab hoiatust, armastab teadlikkust, aga kes vihkab noomimist, on juhm. 2 Hea inimene saab Issandalt tunnustuse, aga kurja nõuga mehe ta mõistab hukka. 3 Õeluse pärast ei jää inimene püsima, aga õigete juur on kõikumatu. 4 Tubli naine on oma mehe kroon, aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes. 5 Õiglaste mõtted on õiged, õelate nõuanne on pettus. 6 Õelate sõnad varitsevad verd, aga ausate suu päästab varitsetavad. 7 Õelad kummutatakse ja neid ei ole enam, aga õigete koda jääb püsima. 8 Meest kiidetakse tema mõistuse pärast, aga meelesegane on põlatud. 9 Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata. 10 Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm. 11 Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu. 12 Õel himustab kurjade saaki, aga õigete juur kinnitatakse. 13 Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast. 14 Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele. 15 Rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda. 16 Rumala pahameel saab kohe teatavaks, aga tark katab solvangu kinni. 17 Tõe kõneleja kuulutab õigust, aga valetunnistaja pettust. 18 Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks. 19 Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks. 20 Kes kavatsevad kurja, neil on pettus südames, aga kes annavad rahu nõu, võivad rõõmu tunda. 21 Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust. 22 Valelikud huuled on Issanda meelest jäledad, aga ustavad on temale meelepärased. 23 Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust. 24 Kärmete käsi valitseb, aga laisk peab orjama. 25 Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu. 26 Õige hoiab eemale halvast, aga õelaid eksitab nende oma tee. 27 Laisk ei saa küpsetada jahisaaki, aga inimese kallis vara on virkus. 28 Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma.
Kuidas saab inimene targaks? Distsipliini rakendades ning olles avatud korrigeerimisele (s 1,15,16; Õp 10:1,8,17; Õp 13:1; Õp 14:1). Korrigeerimine ei ole populaarne ega oodatud - alates juba Aadamast ning Eevast. Õpetussõnade tekst ütleb, et on rumal, lausa mitte inimesele kohane (Õp 30:2) teha asju, mis viivad eemale “Issanda tunnustusest” (s 2), ning pigem tuleks hoiduda “ülesjuurimisest” (s 3) ja teha kõik, et jääda püsima (s 7). Ka Jeesus rõhutas oma õpetuses, et inimene, kes kuuleb Tema õpetust ning sellel järele ka teeb, on tõeliselt tark (Mt 7:24–27).
Tarkus väljendub kõigepealt suhetes. Loomade eest hoolitsemine on märk sellest, et Jumal tunneb hoolt kogu oma loodu eest, ükskõik kui “madala” vormiga ka tegu oleks (s 10), kuid kurja inimese kõige lahkemadki teod võivad ikkagi olla julmad (s 10) “ sest need lähtuvad enesekesksest huvist, mis on teisele peale sunnitud, kuulmata ja tundmata tegelikult tema tõelisi vajadusi”.
Nagu ka salmis 10, on tänases peatükis mitmeid ütlusi, mis näitavad kuidas sõnad võivavd vigastada või aidata, hävitada või tuua rahu ning turvalisust ((s 5,6,13,14,17–20, 22,23). Targad ja õiglased teavad kuidas üksteisega suhelda. Nende plaanid tulevad kogukonnale heaks ning toovad inimestele päästet (s 5-6), nad on oma sõnades üksteise vastu ausad (s 17) ning need on ülesehitavad sõnad (s 18). Nad teavad, millal tasub vait olla (s 23), kuidas rõõmustada rõhutud inimest (s 25) ja anda sõbrale head nõu (s 26).
Loeme ka, et Jumal jälestab “valetavaid huuli” (s 22 - sama on ka Õp 11:1, Õp 11:20). “Valetavad huuled” ei osuta vaid sõnadele, vaid kätkeb palju sügavamaid tasandeid inimeses - kui vaatame, millisest inimesest Jumal heameelt tunneb: heebreakeelsetest väljendites tõusevad esile nii “tõene olemine” kui ka “usaldusväärsus” ja “ustavus”. Sõnad lähtuvad inimese olemusest, tema pühendumisest teisele inimesele või selle suhte tõrjumisest ning ignoreerimisest.
Õpetussõnad kõnetavad ka meie ajastut, mis tunneb uhkust tehnika arengu üle, asetab majandusliku julgeoleku ning isikliku rahulduse ja täitumise kõrgemale suhetest, ning kõikide eest hoolitsemisest. Tõelist tarkust aga tuntakse selle võimest mõista ning tegutseda olukordades ja inimeste heaks, kes vajavad päästet, tervendamist ja rõõmustamist.
Selle kommentaari autor: John Olley