Ristimise teema on kristlaste seas läbi aegade tekitanud vastuolusid. Ometi on võimalik leida selles teemas õige tee, kui vaatame Jeesuse ristimist enda ristimise mudeli ja prototüübina. Jeesus on meie päästmise “pioneer” (teerajaja, eesmineja) (Hb 2:10) ning Messiana on Temas koondunud ja esindatud Tema rahvas. Meid ristitakse “Kristusesse”, ning mis on tõde Tema puhul, on tõde ka nende jaoks, kes on Temas (Gl 3:27).

Jeesuse ristimine oli sõnakuulelikkuse tegu. Ristija Johannese ristimine oli meeleparandusristimine. Jeesusel ei olnud patte, millest meelt parandada, kuid Tal oli sellest hoolimata võimalus pöörduda oma Isa poole ning allutada end veelkord tegema Tema tahet.

Patust ärapoordumine ning Kristuse poole pöördumine peavad tänapäevani olema ristimises väljendatud. Jeesuse ristimisele järgnes väestamise hetk. Peetruse polt edasatatud evangeeliumi jutustuses öeldakse: “ Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega”, mille tulemusena Ta “käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.” (Ap 10:38)

Neid, kes pühendavad end tegema Jumala tahtmist, ei jäeta ilma jõust seda tahet ka täide viia. Jeesuse ristimisele järgnes kinnitamise sõnum, ning sedasama, mida Jumal ütles Jeesusele, ütleb Ta ka meile. Jeesus oli loomu poolest Jumala Poeg, meie oleme Jumala lapsed adopteerimise kaudu, kuid sellest hoolimata ütleb Jumal igaühele meie seast: “Sina oled minu kallis laps ning mul on sinust hea meel!”  On korduvalt märgitud, et need Jumala sõnad Jeesusele on otsekui kaja sellest, mida Ta ütleb kannatavale sulasele Js 42:1, ja seepärast ei maksa imeks panna, et alates enda ristimisest leiab Jeesuse end võitluses kurjuse vägedega.