Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 49:1-28
Jaakob ennustab tulevikku oma poegadele1Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: „Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!
2Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!
3Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult.
4Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.
5Vennaksed Siimeon ja Leevi, nende noad on vägivalla riistad.
6Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda. Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi.
7Olgu neetud nende kange viha ja nende metsik raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!
8Juuda, sind ülistavad su vennad. Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad.
9Juuda on lõvikutsikas - saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud. Ta on heitnud maha, ta lebab nagu lõvi, nagu metsik lõvi - kes julgeks teda äratada?
10Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt, kuni tuleb Juuda poeg Siilo, ja teda võtavad rahvad kuulda.
11Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube veiniga ja oma vammust viinamarjade verega.
12Ta silmad on veinist hämused ja hambad piimast valged.
13Sebulon elab mererannal, ta saab laevade rannikuks ja tema selg on pööratud Siidoni poole.
14Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel.
15Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks.
16Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi.
17Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili.
18Ma ootan päästet sinult, Issand!
19Gaad - röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul.
20Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu.21Naftali on nobe emahirv, kes toob kuuldavale ilusaid sõnu.
22Joosep on viljapuu poeg, viljapuu poeg allikal, oksad ulatuvad üle müüri.
23Ammukütid ahistavad teda, ründavad ja rõhuvad teda,
24aga tema amb jääb kindlaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,
25su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!
26Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid. Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!
27Benjamin on kiskjalik hunt. Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut.”
Jaakobi surm ja matus28Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.
See kõikihõlmav õnnistus (s 28) oli ühtlasi prohvetlik vaade tulevikku (s 1), või veelgi rohkem (mõnede kommentaatorite meelest): ka tagasivaatav analüüs Iisraeli loole,mis pandi kirja hiljem ning asetati Jaakobi /Joosepi loosse. Aga kuidas peaksime meie seda eelmisest peatükist oma loomult nii erinevat poeemi mõistma? Ja mida siit võtma, omaenda jüngriks olemise teele?
Jaakob nägi oma 12 poega kui indiviide, kes olid langetanud valikuid selle kohta kuidas elada oma elu. Nüüd meenutab ta mõnd neist valikutest, neid improvisatsioone, üsna karmide sõnadega. Tema kolm vanemat poega, mittearmastatud Lea lapsed (s 1Ms 29:31-35) peavad vastu võtma kõige karmimad ettekuulutused. Ruubenil jääb puudu aususest ja siirusest, ta on “muutuv nagu vesi” (s 4). Ta oli julgelt sekkunud, et päästa Joosep surmast (1Ms 37:21-22) ning riskinud oma poegadega, et kindlustada Benjamini tulevikku ( 1Ms 42:37). Aga tema abielurikkumine Jaakobi liignaise Billaga( 1 Ms 35:22) oli palju räigem kui pelgalt seksuaalne üleastumine, see õõnestas otse ta isa juhipositsiooni.
Siimeon ja Leevi olid valinud vägivaldse kättemaksu ning pealiskaudse julmuse (s 5-6; 1Ms 34: 25-31): nemad lõhestatakse ning hajutatakse. Juuda tulevikulugu aga toob kontrastina sisse lootuse, koos viidetega Messiale (s 10-11). Ülejäänud seitset poega (mitte Joosep) kirjeldatakse lühikeste epigrammide abil mis viitasid peamiselt sugukondlikule käitumisele ning olid põhiliselt tulevikku suunatud, mitte aga mineviku käitumist vaatlevad.
Jaakobi kaunis ja liigutav kuulutus Joosepi, selle kõrvale pandud poja kohta (s 26) tuletavad meelde neid erakordseid katsumusi, mida Joosep oli kogenud, ning milles Jumala abiga vastu pidanud (s 23). Jumala eesmärgid olid tõesti muutnud terve tema elu. Üle kõige aga tunnustab Jaakob oma poja eluloos Kõigevägevama reaalset kohalolu, Tema, kes oli Jaakobi Karjane ja Kalju, ja kelle ustavus oli see, mis ka tulevikus kindlustas Joosepile viljakuse kuni lõpuni (1Ms 41:52) ning kõikide tõotuste täitumise.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth