Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 49:29-33 ja 1Ms 50:1-14
Jaakobi surm ja matus29Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hett Efroni väljal,
30sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hett Efronilt pärushauaks.
31Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea.
32Väli ja seal olev koobas on hettidelt ostetud.”
33Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.Jaakobi surm ja matus1Siis Joosep langes oma isa palge vastu, nuttis tema kohal ja suudles teda.
2Ja Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida; ja arstid palsameerisid Iisraeli.
3Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub palsameerimiseks; ja egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva.
4Kui tema nutupäevad olid möödunud, siis Joosep rääkis vaarao hoovkonnaga, öeldes: „Kui ma nüüd teie silmis olen armu leidnud, siis rääkige vaarao kõrva ees ja öelge:
5Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: Vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal! Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla.”
6Ja vaarao ütles: „Mine ja mata oma isa, nõnda nagu ta sind on lasknud vanduda!”
7Ja Joosep läks oma isa matma; ja temaga koos läksid kõik vaarao sulased, tema hoovkonna vanemad ja kõik Egiptusemaa vanemad,
8ja kogu Joosepi pere ja tema vennad ja ta isa pere; ainult oma väetid lapsed ja lambad, kitsed ja veised jätsid nad Gooseni maakonda.
9Ja temaga koos läksid niihästi vankrid kui ratsanikud, ja see oli väga suur karavan.
10Kui nad jõudsid Atadi rehealuse juurde, mis on teisel pool Jordanit, siis nad panid seal toime väga suure ja mõjuva leinakaebuse, ja ta pidas oma isa peiesid seitse päeva.
11Kui maa elanikud, kaananlased, nägid neid peiesid Atadi rehealuse juures, siis nad ütlesid: „Need on egiptlastel suured peied.” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Aabel-Mitsraim; see on teisel pool Jordanit.
12Ja ta pojad tegid temaga nõnda, nagu ta neid oli käskinud:
13ta pojad viisid tema Kaananimaale ja matsid ta Makpela välja koopasse Mamre kohal, mille Aabraham koos väljaga oli ostnud pärandhauaks hett Efronilt.
14Ja Joosep läks tagasi Egiptusesse, tema ja ta vennad ja kõik, kes koos temaga olid läinud ta isa matma, pärast seda kui ta oma isa oli matnud.
Mitte väga kaugel minu kodust on Lindisfarne saar, mida kutsutakse ka Pühaks saareks, ning kuhu Aidan aastal 635 rajas evangeelse ja kontemplatiivse kogukonna. Paljud külastavad seda saart sooviga otsida intensiivselt Jumalat ning mõtiskleda oma elu üle. Eelmisel aastal avastasin ühes saare retriidikeskuses intrigeeriva aga ka mõtlemapaneva raamatu sellest kuidas hästi surra. Näiteks rõhutati, et surija vajab kohasel viisil abi selleks, et lahti lasta suhetest siinses elus ning pöörata oma mõtted ja süda eesootavale elule. Võibolla see, mida näeme Jaakobit tegemas (s 29-33) on samalaadne ja hoolikas ettevalmistus heaks surmaks.
“Oh et leiaksid meid valmis olevat….häirimatuna, kõhklematuna sel viimsel päeval” : too Gregorius Nazianzus’e palve oleks võinud olla kirjutatud Jaakobi surmale mõeldes. See kodu armastav mees (s 25:27) hõivab rohkem kui poole 1.Moosese raamatust ning tema elu iseloomustab kirglik usk ja püüdlemine Jumala poolt tõotatud õnnistuse poole talle endale ning tema perele. See väga intensiivne püüdlemine sisaldas korduvalt valetamist ja topeltmängu - aga samuti ka erakordseid ja lähedasi kohtumisi Jumalaga. “Ma ei lase lahti enne kui sa mind õnnistad”, kuulutas Jaakob Penielis (1Ms 32:26), ning tema elu sellest hetkest edasi näitab, et Jumala õnnistus jäi temaga nii läbi paremate kui ka halvemate aegade (1Ms 48:3-4,15).
Juhised matmiseks Hebronisse, mida Jaakob oma perele annab, osutavad selgelt kindlale veendumusele, et tema lugu on vaid üks episood paljudest Jumala rahva edasiminevas saagas (s 29–32; 1Ms 23:2–11). Ja kuigi Jaakob maetakse viimaks suurejooneliste Egiptuse auavalduste saatel, on ta kõigele vaatamata suutnud vastu panna mistahes kompromisside tegemisele Egiptusega. Jaakob sureb nii nagu oli elanud, toetudes tõotusele, milles ta kunagi ei kahelnud. Ja sellest piisas, isegi kui ta ei teadnud millises vormis see tõotus kord täitub.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth